23. august

Eile käisime natuke pikemat rada pidi maastikul ja külastasime Kabinat tema täies võlus. Mis tuli välja, et Batsile ei meeldi väga liikuvad autod ja kraavid, mida ta peab ületama. Kui auto seisab või kraav on lihtsalt kõrval, siis pole tal neist midagi. Ei mingeid erilisi emotsioone. Kui auto tagant tuleb (või eest), siis sibistab ta palju samme alla ja näitab igati välja, et selline asi talle ei meeldi. Vahepeal aktsepteeris autosid juba täielikult, kui jälle ilmus mingisugune auto, mis talle ei meeldinud. Aga kraavidega sai hoopis rohkem nalja. Lisaks sellele, et ta väga hoolikalt vältis porilompe, hüpates nende eest kas või põõsasse, avastas ta, et kraavid on ületamatult jubedad. Üks nn kraav tuli meile keset metsakest vastu ja seal ees lõime tantsu oma 3 minutit järjest. Ei läinud lihtsalt läbi sealt! Küll kargas madalasse tihnikusse, küll väikesele puule otsa. Kui suutsime kraavi serva seisma jääda, siis kahtlustasin, et äkki on tal plaanis sealt lihtsalt üle hüpata, sest et ta hakkas kahtlaselt koibasid oma kõhu alla koguma (täpselt nagu Dimur tegi). Aga ajades teda edasi, tegi ta 3 suuremat sammu ja oli kraavist läbi. Üsna ilma probleemideta. Läksin korra tagasi ning tulin uuesti sealt üle. Seega 3 korda kokku sai seda kraavi ületatud. Siis suundusime edasi, kui järsku takistas meid üks pisike maaprigu, mis polnud mitte suurem, kui kartulivagu. Seal ees läks meil täpselt sama moodi, kuid õnneks juba lühema ajaga. Mitte ei mõista, mida hirmsat ta sealt leidis. :D Aga ikkagi kokkuvõtteks meie pisikesest matkast võiks öelda, et poiss oli supertubli, sest peab arvestama,et ta tegi seda kõike läbi ihuüksinda ja ega ta muud eriti ju kartnudki. :)

Aga tänasest.
Kuna eile õhtul sai koppel viimaks ilusti püsti ja käima, siis täna hommikul lasin ta esimest korda koplisse. Pistis kohe mugima nii mis hirmus. Kuna läksin tall tagasi boksi koristama (mida oli jube mõnus teha, kui hobune seal samuti ei tatsanud ;D ), siis käisin 110 korda kaemas, kas hobu ikka alles. Hobune oli alles. Ka 110. korral. Tõin ta mõne aja pärast sisse tagasi, et ta ei saaks värske rohu üledoosi. Ta oli ikka väga rahul, et lõpuks koplisse ka sai. Tema rõõm kandus kuidagi üle ka minule, seega võtsin ette kõige jubedama töö - junni sorteerimise. Jõudsin 3 kotikest valmis teha, kui viimaks olin lihtsalt nii kange, et ei jõudnud enam üldse. Siis tulin mõneks ajaks koju tagasi ja pidin varsti uuesti talli minema, sest et meil oli kokku lepitud trenn Annikaga. Vantsisime siis kahekesi Annika juurde kohale ja trenn hakkaski pihta. Kuna seekord sain olla mina pealtvaataja rollis, siis tegin ohtralt pilte (nagu ikka, kui võimalus avaneb). Aga loomaga toimus ikka TÄIELIK muutus! Annika tegi selliseid imesid pisipoisiga, et lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Kui tunni lõpus Annika maha tuli, siis lasi mul ka proovida ja tõesti, tõesti mina ütlen, et tunne oli sama nagu alguses, kui Bats alles tuli. Meenus, miks ma seda looma ikka tõesti nii palju armastan.. See oli väga super, mis muutus temaga oli toimunud. Nüüd on minu ülesanne üritada seda säilitada, sest et see trenn nõudis palju vaeva ja et hobune ikka samasugune edasi püsiks, siis tuleb selleks pingutada.
Ja õhtul sortisin veel 3 junnikotikest. ;)
Ma peaks mainima, et asjad on praegu lihtsalt liiga head, et olla tõsi. :):)