Eile käisime natuke pikemat rada pidi maastikul ja külastasime Kabinat tema täies võlus. Mis tuli välja, et Batsile ei meeldi väga liikuvad autod ja kraavid, mida ta peab ületama. Kui auto seisab või kraav on lihtsalt kõrval, siis pole tal neist midagi. Ei mingeid erilisi emotsioone. Kui auto tagant tuleb (või eest), siis sibistab ta palju samme alla ja näitab igati välja, et selline asi talle ei meeldi. Vahepeal aktsepteeris autosid juba täielikult, kui jälle ilmus mingisugune auto, mis talle ei meeldinud. Aga kraavidega sai hoopis rohkem nalja. Lisaks sellele, et ta väga hoolikalt vältis porilompe, hüpates nende eest kas või põõsasse, avastas ta, et kraavid on ületamatult jubedad. Üks nn kraav tuli meile keset metsakest vastu ja seal ees lõime tantsu oma 3 minutit järjest. Ei läinud lihtsalt läbi sealt! Küll kargas madalasse tihnikusse, küll väikesele puule otsa. Kui suutsime kraavi serva seisma jääda, siis kahtlustasin, et äkki on tal plaanis sealt lihtsalt üle hüpata, sest et ta hakkas kahtlaselt koibasid oma kõhu alla koguma (täpselt nagu Dimur tegi). Aga ajades teda edasi, tegi ta 3 suuremat sammu ja oli kraavist läbi. Üsna ilma probleemideta. Läksin korra tagasi ning tulin uuesti sealt üle. Seega 3 korda kokku sai seda kraavi ületatud. Siis suundusime edasi, kui järsku takistas meid üks pisike maaprigu, mis polnud mitte suurem, kui kartulivagu. Seal ees läks meil täpselt sama moodi, kuid õnneks juba lühema ajaga. Mitte ei mõista, mida hirmsat ta sealt leidis. :D Aga ikkagi kokkuvõtteks meie pisikesest matkast võiks öelda, et poiss oli supertubli, sest peab arvestama,et ta tegi seda kõike läbi ihuüksinda ja ega ta muud eriti ju kartnudki. :)
Aga tänasest.
Kuna eile õhtul sai koppel viimaks ilusti püsti ja käima, siis täna hommikul lasin ta esimest korda koplisse. Pistis kohe mugima nii mis hirmus. Kuna läksin tall tagasi boksi koristama (mida oli jube mõnus teha, kui hobune seal samuti ei tatsanud ;D ), siis käisin 110 korda kaemas, kas hobu ikka alles. Hobune oli alles. Ka 110. korral. Tõin ta mõne aja pärast sisse tagasi, et ta ei saaks värske rohu üledoosi. Ta oli ikka väga rahul, et lõpuks koplisse ka sai. Tema rõõm kandus kuidagi üle ka minule, seega võtsin ette kõige jubedama töö - junni sorteerimise. Jõudsin 3 kotikest valmis teha, kui viimaks olin lihtsalt nii kange, et ei jõudnud enam üldse. Siis tulin mõneks ajaks koju tagasi ja pidin varsti uuesti talli minema, sest et meil oli kokku lepitud trenn Annikaga. Vantsisime siis kahekesi Annika juurde kohale ja trenn hakkaski pihta. Kuna seekord sain olla mina pealtvaataja rollis, siis tegin ohtralt pilte (nagu ikka, kui võimalus avaneb). Aga loomaga toimus ikka TÄIELIK muutus! Annika tegi selliseid imesid pisipoisiga, et lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Kui tunni lõpus Annika maha tuli, siis lasi mul ka proovida ja tõesti, tõesti mina ütlen, et tunne oli sama nagu alguses, kui Bats alles tuli. Meenus, miks ma seda looma ikka tõesti nii palju armastan.. See oli väga super, mis muutus temaga oli toimunud. Nüüd on minu ülesanne üritada seda säilitada, sest et see trenn nõudis palju vaeva ja et hobune ikka samasugune edasi püsiks, siis tuleb selleks pingutada.
Ja õhtul sortisin veel 3 junnikotikest. ;)
Ma peaks mainima, et asjad on praegu lihtsalt liiga head, et olla tõsi. :):)
Monday, August 23, 2010
Friday, August 20, 2010
20. august
Nüüdseks on Batsil hambad ka korda tehtud. Praegu laseb valjaid paremini pähe panna. :) Nii hea, et ei pea madistama ja saab probleemivabalt hobusega tegeleda, kartmata, et iga hetk võin talle haiget teha.
Olen saanud tal nüüd 2 korda sadulaga seljas käia - üks kord õnneks ka enda omaga. Nii hea meel on, et sain sadula kätte (kõik tänu Marlenele! ;) ). Kujutasin ette, et hobune on hullem, sest et ta oli ikka pikalt sõitmata, aga ausalt öeldes on ka kehvemini läinud. Ta oli lihtsalt särtsu täis ja välimist ratset ei tunnetanud nii nagu oleks võinud. Aga küll me sellega veel tegeleme. :) Aega õnneks on ja kusagile kiiret pole. Ei ole mingit kindlat kuupäeva, milleks peab saama tip-top korda ja see mulle meeldib - siis ei pea kiirustama. :) Saab võtta rahulikult ja vastavalt hobuse individuaalsusele. :) Ja see mulle meeldib väga!
Aga maastikul on hobune superhea - ei karda eriti ja on tugeva närvisüsteemiga. Kuulab kenasti ja aktsepteerib ratsanikku :).
Pean nüüd minema šokolaadi pugima ;). Muidu saab veel otsa :D!
Olen saanud tal nüüd 2 korda sadulaga seljas käia - üks kord õnneks ka enda omaga. Nii hea meel on, et sain sadula kätte (kõik tänu Marlenele! ;) ). Kujutasin ette, et hobune on hullem, sest et ta oli ikka pikalt sõitmata, aga ausalt öeldes on ka kehvemini läinud. Ta oli lihtsalt särtsu täis ja välimist ratset ei tunnetanud nii nagu oleks võinud. Aga küll me sellega veel tegeleme. :) Aega õnneks on ja kusagile kiiret pole. Ei ole mingit kindlat kuupäeva, milleks peab saama tip-top korda ja see mulle meeldib - siis ei pea kiirustama. :) Saab võtta rahulikult ja vastavalt hobuse individuaalsusele. :) Ja see mulle meeldib väga!
Aga maastikul on hobune superhea - ei karda eriti ja on tugeva närvisüsteemiga. Kuulab kenasti ja aktsepteerib ratsanikku :).
Pean nüüd minema šokolaadi pugima ;). Muidu saab veel otsa :D!
Sunday, August 15, 2010
15. august
Lõpuks siis uus postitus. :)
Meil läheb siin täitsa hästi. See on hea, et hakkab tekkima kerge rutiin. Alguses oli hirm, et äkki seda ei tekigi, sest kõik oli nii uus ja lahtine. Olid küll kõik asjad, mis peaks, enam-vähem tehtud, aga alati oli midagi, mis oli ikka tegemata ja see tekitas ebakindlust. Niiet siit järeldus - rutiin on hea asi :D! Asjad hakkavad taas paika loksuma. :)
Vahepeal on Bats endale ilusad sussid jalga saanud tänu sepp Aadile. :) Bats on rahul ja mina ka. Julgeme rohkem ringi jalutada. Nüüd oleks vaja veel ainult sadul ka kätte saada, siis hakkaksid asjad täiesti laabuma. Endiselt on hobune superhea kordel ja viisakas käekõrval, mis paneb mind siiamaani ikka imestama. :D Täna õhtul, kui käisin tallis, siis vaatasin, et Bats hakkab ka boksis korda hoidma. Hakkab juba aru saama, kus on söök, sinna junni ei tee. Boks oli sisse minnes nii korras, et pani lausa silmi punnitama. Loodan, et see polnud ühekordne rõõm, sest et jube tore oleks junne koristada ikka ühest kohast, mitte nii, et terve boks on neid täis - üks hunnik siin, teine seal ;D.
Ja ehitasime eile ka mõnusa kaeraküna valmis. Õigemini küll isa nägi seda kõikse suuremat vaeva (nagu ikka :)), aga üritasin siiski abis olla koos emaga.
Loodan varsti uue postituse teha ;).
Meil läheb siin täitsa hästi. See on hea, et hakkab tekkima kerge rutiin. Alguses oli hirm, et äkki seda ei tekigi, sest kõik oli nii uus ja lahtine. Olid küll kõik asjad, mis peaks, enam-vähem tehtud, aga alati oli midagi, mis oli ikka tegemata ja see tekitas ebakindlust. Niiet siit järeldus - rutiin on hea asi :D! Asjad hakkavad taas paika loksuma. :)
Vahepeal on Bats endale ilusad sussid jalga saanud tänu sepp Aadile. :) Bats on rahul ja mina ka. Julgeme rohkem ringi jalutada. Nüüd oleks vaja veel ainult sadul ka kätte saada, siis hakkaksid asjad täiesti laabuma. Endiselt on hobune superhea kordel ja viisakas käekõrval, mis paneb mind siiamaani ikka imestama. :D Täna õhtul, kui käisin tallis, siis vaatasin, et Bats hakkab ka boksis korda hoidma. Hakkab juba aru saama, kus on söök, sinna junni ei tee. Boks oli sisse minnes nii korras, et pani lausa silmi punnitama. Loodan, et see polnud ühekordne rõõm, sest et jube tore oleks junne koristada ikka ühest kohast, mitte nii, et terve boks on neid täis - üks hunnik siin, teine seal ;D.
Ja ehitasime eile ka mõnusa kaeraküna valmis. Õigemini küll isa nägi seda kõikse suuremat vaeva (nagu ikka :)), aga üritasin siiski abis olla koos emaga.
Loodan varsti uue postituse teha ;).
Tuesday, August 10, 2010
10. august
Olen üritanud iga päev ärgata varem, et harjuda ise varem ärkama ja et ka hobune harjuks hommikul enam-vähem kindlal ajal hommikusööki saama. Siiani olen jõudnud talli ~9 aegu, kuigi ideaalis võiks see olla nii umbes 6. :D Tundub, et sellest ei tule veel midagi välja, aga pean järjekindlalt ikka edasi ajama, sest kooli ajaks peab kõik toimima justkui kellavärk.
Täna peaks tulema ka Siiboja hobust üle kaema. Batsil on vaja ära teha hambad. Loodan, et ta ikka jõuab, aga kui mitte, siis loodetavasti ikka lähiajal. Sellel nädalal saab rauad ka alla, siis saan hakata temaga rohkem ringi käima ja tõsisemat trenni tegema. Praegu teengi ainult kordet, aga ta toimib kordel nii hästi, et seda on vaid lust jälgida. Tal on häälkäsklused täiesti selged ja ta reageerib üsnagi hästi kõigele. :) Sadul peaks ka varsti tagasi jõudma, seega tundub, et asjad sujuvad päris hästi, kuigi alati võiks ju selliste asjadega ikka kiiremini minna. Ma pole tal nii ammu seljas käinud, et ei teagi enam, mis loom ta on. Vaid nii palju on meeles, kui varem olen temaga tegelenud. Aga õnneks on ta ka käe kõrval tõeline džentelmen ja pole muret, et ta miskipärast ennast lahti kisub või ümbritsevat rahvahordi vigastada võiks. Ühesõnaga igati normaalne ja hästi kasvataud loom. :D
Täna peaks tulema ka Siiboja hobust üle kaema. Batsil on vaja ära teha hambad. Loodan, et ta ikka jõuab, aga kui mitte, siis loodetavasti ikka lähiajal. Sellel nädalal saab rauad ka alla, siis saan hakata temaga rohkem ringi käima ja tõsisemat trenni tegema. Praegu teengi ainult kordet, aga ta toimib kordel nii hästi, et seda on vaid lust jälgida. Tal on häälkäsklused täiesti selged ja ta reageerib üsnagi hästi kõigele. :) Sadul peaks ka varsti tagasi jõudma, seega tundub, et asjad sujuvad päris hästi, kuigi alati võiks ju selliste asjadega ikka kiiremini minna. Ma pole tal nii ammu seljas käinud, et ei teagi enam, mis loom ta on. Vaid nii palju on meeles, kui varem olen temaga tegelenud. Aga õnneks on ta ka käe kõrval tõeline džentelmen ja pole muret, et ta miskipärast ennast lahti kisub või ümbritsevat rahvahordi vigastada võiks. Ühesõnaga igati normaalne ja hästi kasvataud loom. :D
Friday, August 6, 2010
Algus
Tervist!
Nimelt mõtlesin hakata ka lõpuks oma blogi pidama. Ei tea küll, kas sellest midagi ka välja tuleb, aga eks näis. :D Äkki aja küsimus, kui lõpuks ära harjun.
Igaljuhul oma postitustes hakkan kirjutama oma uuest suksust ja võib-olla ka meenutama natuke "vanasid tegijaid". :) Tahaksin, et mul oleks natuke ülevaatlikum koht, kust ma saan jälgida nii enda muutusi ja arenguid kui ka hobuse omi.
Uue hobuse ametlik nimi on Akrobats, eestipäraselt Akrobaat, aga mina kutsun teda lihtsalt Batsiks. Ta on 6-aastane ilus kõrb ruunapoiss ning temas on põhiliselt täisverelise veri sees.
Suusõnaliselt sai Bats minu omaks 5. juulil 2010, kuid ametlikult nädal-paar hiljem. Temaga kohtusin ma Ihaste Ratsabaasis - ta oli toodud sinna proovimise eesmärgil. Tunnihobuse iseloomu tal väga pole - ta on ikka rohkem üheinimese hobune. Kuna enne teda sõitsin ühe natukene poolearulise hobusega (lihtsalt oli temaga vähe sõidetud ja kõike uut ta väga kartis ning seetõttu oli temaga veidike raske), siis mõeldi mulle anda proovida vahelduseks ka kedagi rahulikuma närviga. Ja esimesest hetkest, kui ma tema selga sain, ma lihtsalt sulasin sadulasse kinni! See oli hea tunne ja tema seljas tundus olevat maneež ikka väike. :D Ja muidugi teised hobused olid ka kahanenud, nii et oli selline ülim tunne (kindlasti tingitud siiski hobuse kõrgusest :) ).
Ning viimaks 5. august 2010 jõudis Bats siia! Öö elas ta ilusti üle, kuigi ega ma magada väga ei saanud. Ikka oli mure, et kuidas ta tallis hakkama saab ja kas ta mõistab, et jootjast tuleb vesi, kas on piisavalt heina, et öö rahulikult üle elada, kas päike ei hakka liiga vara paistma ja teda härima ning tuhat muret, mis loodetavasti ei muutu tõeks. Aga iseenesest on see tuttav tunne, sest et ~2 aastat tagasi (täpsemalt 28. juuli 2008) tulid minu juurde 2 paksukest (Dimur ja Dilaila, kes küll on tagasi Hiiumaal). Siis oli muretsemist sama palju ja isegi veelgi rohkem, kuna hobused olid rohkem looduse kasvandikud ja me üritasime luua neile samu tingimusi, mis nende eelmises kodus. Seega paksusid ei saanud me talli torgata ja süda valutas öö läbi, et kuidas nad varju all ikka hakkama saavad. Siiani on nendega kõik korras, seetõttu pole nende puhul enam muretsemiseks põhjust. :)
Sellega on algus tehtud ja üritan ikka vahepeal postitusi lisada. ;)
Nimelt mõtlesin hakata ka lõpuks oma blogi pidama. Ei tea küll, kas sellest midagi ka välja tuleb, aga eks näis. :D Äkki aja küsimus, kui lõpuks ära harjun.
Igaljuhul oma postitustes hakkan kirjutama oma uuest suksust ja võib-olla ka meenutama natuke "vanasid tegijaid". :) Tahaksin, et mul oleks natuke ülevaatlikum koht, kust ma saan jälgida nii enda muutusi ja arenguid kui ka hobuse omi.
Uue hobuse ametlik nimi on Akrobats, eestipäraselt Akrobaat, aga mina kutsun teda lihtsalt Batsiks. Ta on 6-aastane ilus kõrb ruunapoiss ning temas on põhiliselt täisverelise veri sees.
Suusõnaliselt sai Bats minu omaks 5. juulil 2010, kuid ametlikult nädal-paar hiljem. Temaga kohtusin ma Ihaste Ratsabaasis - ta oli toodud sinna proovimise eesmärgil. Tunnihobuse iseloomu tal väga pole - ta on ikka rohkem üheinimese hobune. Kuna enne teda sõitsin ühe natukene poolearulise hobusega (lihtsalt oli temaga vähe sõidetud ja kõike uut ta väga kartis ning seetõttu oli temaga veidike raske), siis mõeldi mulle anda proovida vahelduseks ka kedagi rahulikuma närviga. Ja esimesest hetkest, kui ma tema selga sain, ma lihtsalt sulasin sadulasse kinni! See oli hea tunne ja tema seljas tundus olevat maneež ikka väike. :D Ja muidugi teised hobused olid ka kahanenud, nii et oli selline ülim tunne (kindlasti tingitud siiski hobuse kõrgusest :) ).
Ning viimaks 5. august 2010 jõudis Bats siia! Öö elas ta ilusti üle, kuigi ega ma magada väga ei saanud. Ikka oli mure, et kuidas ta tallis hakkama saab ja kas ta mõistab, et jootjast tuleb vesi, kas on piisavalt heina, et öö rahulikult üle elada, kas päike ei hakka liiga vara paistma ja teda härima ning tuhat muret, mis loodetavasti ei muutu tõeks. Aga iseenesest on see tuttav tunne, sest et ~2 aastat tagasi (täpsemalt 28. juuli 2008) tulid minu juurde 2 paksukest (Dimur ja Dilaila, kes küll on tagasi Hiiumaal). Siis oli muretsemist sama palju ja isegi veelgi rohkem, kuna hobused olid rohkem looduse kasvandikud ja me üritasime luua neile samu tingimusi, mis nende eelmises kodus. Seega paksusid ei saanud me talli torgata ja süda valutas öö läbi, et kuidas nad varju all ikka hakkama saavad. Siiani on nendega kõik korras, seetõttu pole nende puhul enam muretsemiseks põhjust. :)
Sellega on algus tehtud ja üritan ikka vahepeal postitusi lisada. ;)
Subscribe to:
Posts (Atom)