Kui see suur kuumalaine üle käis, siis me trenni ei teinud praktiliselt üldse. Nii hobusel kui ka endal oleks olnud väga raske.
Kuid 4-5 päeva tagasi alustasime uuesti. Esimene trenn oli kõige raskem, mis mul temaga üldse siiani on olnud. Ka sel ajal, kui me Ihastes olime, polnud meil nii rasket trenni. Kui tavaliselt on meie trennid pikkusega ~30 kuni ~45 minutit, siis seekord tegime ~1,5 tundi meeldetuletuslikku trenni. Ta oli täieslikult ära unustanud põlvele reageerimise ning alustasime põhimõtteliselt nullist. Trenn koosnes küll põhiliselt sammust, veidi oli ka traavi kuid galoppi kokku ei tulnud vist kahte ringigi. Pole ju mõtet minna üle raskematele allüüridele, kui lihtsamadki on ligadi-logadi. Kuid trenni lõpuks olime me mõlemad täiesti läbi, higised raskest tööst ja väsinud. Järgmine päev läksime uuesti trenni ning asjad olid kõvasti paremad. Saime trenni rohkem sisse kaasata traaviosa, kuid jätsin palju sammu ikkagi sisse. Eriti tegelesime eelmises trennis taasõpitud poolpeatustega. Galopiosa oli minimaalne. Kuid tänu eelmisele trennile avastasin, et Batsu saab kenasti aru, kuidas sammus küljendada. Muidugi ei proovinud ma seda traavis ja veelgi vähem galopis, kuid olen selle üle väga rõõmus, et sammuski on edasiminekut näha :). Järgmise päeva lasin Batsil puhata, aga poleks pidanud, sest päev pärast seda jäin haigeks ja poiss sai 2 päeva järjest lebotada. Kuid pole hullu, küll me järje peale saame. Täna otsustasime korde kasuks, kuna seda pole kahjuks üliammu harrastanud. Ilmselgelt oleks seda olnud ka varem vaja. Iseenesest oli poiss enam-vähem, aga meel oli tal täna veidi nüri (selline ta tavaliselt pole :D). Võib-olla oli asi kuumas ilmas, sest me trennitasime ju ka kõige palavamal hetkel (kusagil kaheteistkümne aegu), kuid võib-olla oli asi kahes puhkepäevas. Igaljuhul üritame ikka asjad hästi korda saada. :)
Nüüd olen teinud endale ülesandeks, et enne igat trenni sõnastan endale seekordse eesmärgi. Ja annan endast kõik, et saaks selle ka täide viia. Siiani on see ka minu suurimaks rõõmuks õnnestunud .
Friday, August 5, 2011
Monday, July 18, 2011
18. juuli
Hobused on teineteisega nüüdseks vist küll täielikult ära harjunud. On küll ka poistevahelist kaklust, aga loodetavasti jääb see rohkem ikka poistevaheliseks mänguks. Eile õhtul käisin neid sisse laskmas ja nägin, et Bats oli ka peksa saanud - näo pealt ja rinnakult. Ei tundunud olevat küll mingi hirmus haav, aga nüüdseks olen ka selliste haavade puhul muutunud väga skeptiliseks. Kindlasti jälgin neid mõlemaid hoolega, et ei tekiks sama mure, mis juhtus jalaga mõni aeg tagasi. Olen rohekm kui kindel, et Bats läks ise seda koslepit nõudma. Ta käib ja nühib koguaeg teise hobuse nina all ja muidugi üks hetk viskab Dzuranol üle ja ta annab teada, mis ta asjast arvab. Aga tundub, et see on asi, millest Bats ei võta üldse õppust.
Tehtud said vahepeal kabjad, kuid imelik on, et seekord oli Bats kohutavalt halb, kui sepp kapju tegi. Ta koguaeg õõtsutas end, siples ja kiskus jalgu ära, seega tegi elu sepale väga raskeks. Aga oleme nüüd sellevõrra rohkem harjutanud ka jalgade hoidmist. Eks näis, kuidas sellega tulevikus kulgeb. Ka arst käis vahepeal - ära said hambad, vaktsiin ja ussirohi. Siis oli Bats viisakam, kuid arvestades seda, et talle oli rahustisüst tehtud, siis seda ei saaks kahjuks panna tema viisakate käitumismaneeride arvele vaid puhtalt meditsiini mõjule.
Kui me esimest korda koos Dzuranoga jalutama läksime, siis proovisime, kas kumbki hobudest oleks nõus minema jalgupidi vette. Siiani pole see Batsiga õnnestunud, sest ta kardab vett nagu mõni tuld. Kahjuks tookord jäi see tegemata, sest lähim kontakt veega oli 3 meetri kauguselt seda hirmuga silmitseda. Kuid eile käisime uuesti. Esialgu tegime Kabina tiiru. Sinna minnes oli Bats tubli, aga tagasi tulles hakkas jobutama. Päris korralikult vahel. Aga kui lollihood möödusid, siis oli ta päris mõnus kaaslane. :) Igaljuhul, jõudsime tagasi sinna veekogu äärde, kuhu me ka eelmine kord üritasime minna ning algus oli samasugune. Küll saime aga ~2 meetri lähedusse, seega 1 meeter võitu. Kuna tal polnud mingisugust kavatsust üksinda vette minna (Dzurano oli põgenenud veelgi kaugemale), siis mõtlesin proovida Batsi käe kõrval vette viia. Algul kahtles ja kõhkles nii kuis jaksas, aga hakkas tasakesi veele lähenema. Hetkeks oli tal üks kabi juba ka vees. Siis järgnes teine kabi natuke kaugemale ja ta mõistis, et vesi polegi nii koletu, kui ta siiani oli arvanud. Mina olin kuni puusadeni märg, aga temal olid vähemalt kõik jalad vees. Seal läheb jube kiiresti sügavaks, seega ei hakanud esimene kord kohe hobust traumatiseerima. Aga ta oli supertubli selle koha pealt. Väga armas temast, et ta usaldas tulla vette. Ilmselt nägi ta, et kui ma juba vees olen ja midagi muutunud pole (see tähendab, et endiselt sikutan teda edasi), siis mõtles ta ka proovida. Kui välja tulime, siis raskustega üritasin end talle selga vinnata, sest lisaks sellele, et ta nii paganama kõrge on, olin ma ka läbi vettinud ja veerandi võrra raskem. Kui see katsumus möödus, siis proovisin, kas poisu läheb ka vette nii, et ma ei pea ise kõrval müttama. Ta oli väga suurtes kahtlustes ja vesi tundus korra juba jälle täiesti hirmus. Aga kuna mina, vana närakas, ei jätnud hobust enne rahule kui ta vees kössitas, siis pidi ta ju sinna ka minema. Talle hakkas isegi meeldima, korra kahtlustasin, et ega ta ometi end sinna sisse ei viska, sest jalg hakkas tal kahtlaselt hoogsasti vett pritsima, aga õnneks see julgustükk jäi tal seekord tegemata. Eks me proovi ikka uuesti seal käia ja äkki varsti saame juba ka kõhuni vette mindud. :)
Tehtud said vahepeal kabjad, kuid imelik on, et seekord oli Bats kohutavalt halb, kui sepp kapju tegi. Ta koguaeg õõtsutas end, siples ja kiskus jalgu ära, seega tegi elu sepale väga raskeks. Aga oleme nüüd sellevõrra rohkem harjutanud ka jalgade hoidmist. Eks näis, kuidas sellega tulevikus kulgeb. Ka arst käis vahepeal - ära said hambad, vaktsiin ja ussirohi. Siis oli Bats viisakam, kuid arvestades seda, et talle oli rahustisüst tehtud, siis seda ei saaks kahjuks panna tema viisakate käitumismaneeride arvele vaid puhtalt meditsiini mõjule.
Kui me esimest korda koos Dzuranoga jalutama läksime, siis proovisime, kas kumbki hobudest oleks nõus minema jalgupidi vette. Siiani pole see Batsiga õnnestunud, sest ta kardab vett nagu mõni tuld. Kahjuks tookord jäi see tegemata, sest lähim kontakt veega oli 3 meetri kauguselt seda hirmuga silmitseda. Kuid eile käisime uuesti. Esialgu tegime Kabina tiiru. Sinna minnes oli Bats tubli, aga tagasi tulles hakkas jobutama. Päris korralikult vahel. Aga kui lollihood möödusid, siis oli ta päris mõnus kaaslane. :) Igaljuhul, jõudsime tagasi sinna veekogu äärde, kuhu me ka eelmine kord üritasime minna ning algus oli samasugune. Küll saime aga ~2 meetri lähedusse, seega 1 meeter võitu. Kuna tal polnud mingisugust kavatsust üksinda vette minna (Dzurano oli põgenenud veelgi kaugemale), siis mõtlesin proovida Batsi käe kõrval vette viia. Algul kahtles ja kõhkles nii kuis jaksas, aga hakkas tasakesi veele lähenema. Hetkeks oli tal üks kabi juba ka vees. Siis järgnes teine kabi natuke kaugemale ja ta mõistis, et vesi polegi nii koletu, kui ta siiani oli arvanud. Mina olin kuni puusadeni märg, aga temal olid vähemalt kõik jalad vees. Seal läheb jube kiiresti sügavaks, seega ei hakanud esimene kord kohe hobust traumatiseerima. Aga ta oli supertubli selle koha pealt. Väga armas temast, et ta usaldas tulla vette. Ilmselt nägi ta, et kui ma juba vees olen ja midagi muutunud pole (see tähendab, et endiselt sikutan teda edasi), siis mõtles ta ka proovida. Kui välja tulime, siis raskustega üritasin end talle selga vinnata, sest lisaks sellele, et ta nii paganama kõrge on, olin ma ka läbi vettinud ja veerandi võrra raskem. Kui see katsumus möödus, siis proovisin, kas poisu läheb ka vette nii, et ma ei pea ise kõrval müttama. Ta oli väga suurtes kahtlustes ja vesi tundus korra juba jälle täiesti hirmus. Aga kuna mina, vana närakas, ei jätnud hobust enne rahule kui ta vees kössitas, siis pidi ta ju sinna ka minema. Talle hakkas isegi meeldima, korra kahtlustasin, et ega ta ometi end sinna sisse ei viska, sest jalg hakkas tal kahtlaselt hoogsasti vett pritsima, aga õnneks see julgustükk jäi tal seekord tegemata. Eks me proovi ikka uuesti seal käia ja äkki varsti saame juba ka kõhuni vette mindud. :)
Thursday, June 23, 2011
23. juuni
Kindlasti on hunnik asju justkui mälust kustunud, millest pidin kirjutama, sest aega on päris palju mööda läinud ning ka palju on juhtunud.
Hetkel me pole enam Ihastes vaid tagasi kodutallis. Seda juuni algusest.
Kuid pöörduks esialgu tagasi aega, kui me veel Ihastes olime.
Vahepeal me mõtlesime Batsiga koos kohe kindlapeale võistlustele minna, sest klapp oli nii hea ja muu töö ka. Saime tempo ülimõnusaks, kuna Annika sõitis mõnda aega ja hobune oli muidugimõista kohe ülimalt hea. Justkui unes! :) Saime teha ka väiksemaid hüppeid platsi peal meeletult tormamata ja tasakaal oli olemas. Kõik tundus väga kenasti sujuvat, kuid nagu alati, tuleb meil just siis midagi ette. Seekord siis üsnagi õnnetu õnnetus. Nimelt, kui Bats üks hommik sisse toodi, nägin pealelõunat, et koplis püherdades (arvatavasti püherdades) on ta jala siseküljele tekkinud haav. Mitte mingisugust longet ei tekkinud, seega olin rõõmus, et vast on siis pindmine vigastus. Käisin veel 2 päeva ilma mingisuguse mureta trennis, kuigi igaks juhuks tegin trenne kergelt. Siis tulid vahele 1-2 puhkepäeva ja varahommikul sain tallist kõne, et hobusega pole kõik korras. Muidugi olin jube paanikas ja kebisin kiiruga kohale. Vaatepilt oli lausa õõvastav. Ma pole elu sees näinud, et ühe hobuse jalg saaks rohkem paistes olla. See on üliveider, kui paiste oli jalg läinud üleöö, sest tallinaine ütles, et eile õhtul oli kõik veel täiesti korras olnud. Arvatavasti oli mustus sisse läinud ja seal oma tööd teinud. Hobu ei suutnud isegi mitte ühte sammukest astuda. Kui ta tahtis end keerata, siis oli ta ümber oma jala telje justkui sirkel. Helistasin arstile ja saime endale viieks päevaks lihasesüstid ning natuke muud rohtu ka. Alguses käsi värises hirmsasti, sest ma pole ju kunagi varem ise süsti teinud. Aga samas väga põnev uus kogemus! :O) Esimese näitas arst ette, kuidas teha, järgmiseks palusin abi veel tallist targalt ja lahkelt inimeselt (kasutades tema headust täielikult ära) ning ülejäänud tegin ise. Lõpus sai asi juba natuke isegi käppa, kuigi kui oleks tahtnud perfektset tulemust, siis oleks läinud sinna veel paar päevakest. Aga jalg paranes iga päevaga. Juba peale esimest süsti, järgmine päev, oli ta meister kõmpija ja kui jalg ei oleks paks olnud, siis poleks arvanudki, et midagi lahti on. Hakkasime jalutamas käima varsti ning üsna ruttu kadus ka paistetus. Järgi on jäänud vaid väike arm ning siiani pole see teda kohe üldse seganud. :) Väga hea, et enne seda janti said kabjad ära tehtud, sest muidu poleks saanud neid vahepeal puutuda, kuna jalaandmine oli siiski kergelt raskendatud, just esimesel kahel päeval. Aga Batsil on ülikiire kabjakasv, nagu ma tähele olen pannud. Ei tea isegi millest... Paar kuud tagasi oli tal kabjaseina ülevalt tekkinud mingi veider lõhe, kuid nüüdseks on see täielikult välja kasvanud. Tundub, et sepa aeg üle kahe kuu jääb liiga pikaks, sest kabjad kasvavad ikka meeletul kiirusel. Vähemalt see on positiivne, et kui mingi jama tekiks kabjale (no näiteks kasvõi uus lõhe vms), siis saaks sellest ruttu üle. Ja nii, kui me jalajamast läbi saime, tuligi kuu lõpp ja uus kolimine tagasi kodutalli. Mul on ülimalt hea meel, et Bats suudab mõnda aega üksi olla, see on väga positiivne. Ta ei lähe üldse närvi ja on väga tubli ning julge. Tänu tema kannatlikkusele saimegi ära oodata enda tallikaaslased Dzurano ja Marlene. Mul on hirmus hea meel, et talli sattusid just nemad. Mitte mingit muret pole olnud ja kõik klapib suurepäraselt. Jällegi nagu unes! :D Poleks osanud kedagi asjalikumat oodatagi. :)
Kuid sõitmise poolest pole midagi rohkemat kirjutada, kuna peale Batsi jalahäda pole ma ise sõitma jõudnud. Koolilõpu pärast ja hunnik muid asju on seda jälle edasi lükanud. Üritame nüüd suvel meid mõlemaid kätte võtta, sest suvi on tõesti ainuke aeg, kus saab natuke hinge tõmmata. Küll see koolielu on tehtud ikka jubedaks õpilaste jaoks...
Mis on veel väga põnev, siis proovisime mõlemad Batsiga ühe korra vedelmelassi. Maitse tundus väga põnev ja kuna Bats tundub olevat suhteliselt kõigesööja, siis ilmselgelt meeldis see talle ka. :) Tuleb vist muretseda endalegi natuke seda.
Ja seda ka,et Dzuranol on ÜLILAHE (!!!!!) sadul. !!!!!!!!! :D Tõsiselt ilus ja peen... Mmmm.. :D
Hetkel me pole enam Ihastes vaid tagasi kodutallis. Seda juuni algusest.
Kuid pöörduks esialgu tagasi aega, kui me veel Ihastes olime.
Vahepeal me mõtlesime Batsiga koos kohe kindlapeale võistlustele minna, sest klapp oli nii hea ja muu töö ka. Saime tempo ülimõnusaks, kuna Annika sõitis mõnda aega ja hobune oli muidugimõista kohe ülimalt hea. Justkui unes! :) Saime teha ka väiksemaid hüppeid platsi peal meeletult tormamata ja tasakaal oli olemas. Kõik tundus väga kenasti sujuvat, kuid nagu alati, tuleb meil just siis midagi ette. Seekord siis üsnagi õnnetu õnnetus. Nimelt, kui Bats üks hommik sisse toodi, nägin pealelõunat, et koplis püherdades (arvatavasti püherdades) on ta jala siseküljele tekkinud haav. Mitte mingisugust longet ei tekkinud, seega olin rõõmus, et vast on siis pindmine vigastus. Käisin veel 2 päeva ilma mingisuguse mureta trennis, kuigi igaks juhuks tegin trenne kergelt. Siis tulid vahele 1-2 puhkepäeva ja varahommikul sain tallist kõne, et hobusega pole kõik korras. Muidugi olin jube paanikas ja kebisin kiiruga kohale. Vaatepilt oli lausa õõvastav. Ma pole elu sees näinud, et ühe hobuse jalg saaks rohkem paistes olla. See on üliveider, kui paiste oli jalg läinud üleöö, sest tallinaine ütles, et eile õhtul oli kõik veel täiesti korras olnud. Arvatavasti oli mustus sisse läinud ja seal oma tööd teinud. Hobu ei suutnud isegi mitte ühte sammukest astuda. Kui ta tahtis end keerata, siis oli ta ümber oma jala telje justkui sirkel. Helistasin arstile ja saime endale viieks päevaks lihasesüstid ning natuke muud rohtu ka. Alguses käsi värises hirmsasti, sest ma pole ju kunagi varem ise süsti teinud. Aga samas väga põnev uus kogemus! :O) Esimese näitas arst ette, kuidas teha, järgmiseks palusin abi veel tallist targalt ja lahkelt inimeselt (kasutades tema headust täielikult ära) ning ülejäänud tegin ise. Lõpus sai asi juba natuke isegi käppa, kuigi kui oleks tahtnud perfektset tulemust, siis oleks läinud sinna veel paar päevakest. Aga jalg paranes iga päevaga. Juba peale esimest süsti, järgmine päev, oli ta meister kõmpija ja kui jalg ei oleks paks olnud, siis poleks arvanudki, et midagi lahti on. Hakkasime jalutamas käima varsti ning üsna ruttu kadus ka paistetus. Järgi on jäänud vaid väike arm ning siiani pole see teda kohe üldse seganud. :) Väga hea, et enne seda janti said kabjad ära tehtud, sest muidu poleks saanud neid vahepeal puutuda, kuna jalaandmine oli siiski kergelt raskendatud, just esimesel kahel päeval. Aga Batsil on ülikiire kabjakasv, nagu ma tähele olen pannud. Ei tea isegi millest... Paar kuud tagasi oli tal kabjaseina ülevalt tekkinud mingi veider lõhe, kuid nüüdseks on see täielikult välja kasvanud. Tundub, et sepa aeg üle kahe kuu jääb liiga pikaks, sest kabjad kasvavad ikka meeletul kiirusel. Vähemalt see on positiivne, et kui mingi jama tekiks kabjale (no näiteks kasvõi uus lõhe vms), siis saaks sellest ruttu üle. Ja nii, kui me jalajamast läbi saime, tuligi kuu lõpp ja uus kolimine tagasi kodutalli. Mul on ülimalt hea meel, et Bats suudab mõnda aega üksi olla, see on väga positiivne. Ta ei lähe üldse närvi ja on väga tubli ning julge. Tänu tema kannatlikkusele saimegi ära oodata enda tallikaaslased Dzurano ja Marlene. Mul on hirmus hea meel, et talli sattusid just nemad. Mitte mingit muret pole olnud ja kõik klapib suurepäraselt. Jällegi nagu unes! :D Poleks osanud kedagi asjalikumat oodatagi. :)
Kuid sõitmise poolest pole midagi rohkemat kirjutada, kuna peale Batsi jalahäda pole ma ise sõitma jõudnud. Koolilõpu pärast ja hunnik muid asju on seda jälle edasi lükanud. Üritame nüüd suvel meid mõlemaid kätte võtta, sest suvi on tõesti ainuke aeg, kus saab natuke hinge tõmmata. Küll see koolielu on tehtud ikka jubedaks õpilaste jaoks...
Mis on veel väga põnev, siis proovisime mõlemad Batsiga ühe korra vedelmelassi. Maitse tundus väga põnev ja kuna Bats tundub olevat suhteliselt kõigesööja, siis ilmselgelt meeldis see talle ka. :) Tuleb vist muretseda endalegi natuke seda.
Ja seda ka,et Dzuranol on ÜLILAHE (!!!!!) sadul. !!!!!!!!! :D Tõsiselt ilus ja peen... Mmmm.. :D
Thursday, April 14, 2011
14. aprill
Oleks tahtnud juba varem postitust teha, aga aeg jäi napiks nagu ikka.
Päris palju on vahepeal juhtunud ja eks ma üritangi siis algusest pihta hakata.
5. aprill olime rõõmsalt trennis ja kuna hobune oli mõned päevad puhkust saanud, siis ka särtsu täis. Aga saime kenasti töötada ja lõpus läks rütm lausa nii toredaks, et hakkasime tulema algul risti ja hiljem sai see väikeseks lattaiaks tõstetud. Ühe korra küll poiss tõmbas terve kupatuse maha (mitte küll poste), aga hiljem oli juba parem. Meil oli seltsis Kharma ja Brenda ning nemad tegid seal rahulikult oma trenni. Jumalale tänu, et ma seal üksi polnud! Nimelt tegime ühe päris normaalse hüppe ära ja suundusime tribüüni poole. Sõitsime ühe nurga kenasti välja, kui järsku teises nurgas tunnen, et hobu vajub alt ära. Ei oska öelda, kas ta libises või sukeldus liiva, aga mäletan, et ta vajus ära vasakule poole. Ja see on ka viimane asi, mida ma mäletan sellest trennist. Paar katkendlikku episoodi tuleb ka vahepealsest meelde, aga käisime tiiru traumapunktist läbi. Kompuuter ja ülevaatus ning õnneks midagi väga hullu lahti ei paistnud olevat. Süsti sain ka. Inimesed suutsin enda ümber kõik ära ehmatada ja muidugi enda ka. Uimane oli ka olla, aga sain ära koju. Muretsesin suksu pärast. Sain teada hiljem, et poiss terve nagu purikas ja ei lonka ega midagi hullu lahti ei paistnud olevat. Minu õnneks. Seega 5 päeva sain puhata ja siis hakkas kõik uue hooga peale. Õnnelikult siiani ja loodan, et ka edaspidi.
12. aprillil pidasime Batsi sünnipäeva. Pisitupsu sai ametlikult 7-aastaseks - päris suur poiss juba. :) Kinkisin talle uued päitsed, 2 tekki, 2 valtrappi ja tagumised kaitsmed. Lisaks sai ta mõnusa hunniku porgandeid. Tema oli igaljuhul rahul. Kodus mugisime sefiiritorti ka, millest küll Bats osa ei saanud, aga usun, et nii on talle parem :D.
13. aprill kordetasin Batsi koos varustusega, et ta ei unustaks seda täitsa ära, et hobuse rõõmupõli ei kesta igavesti. Aga tema suhtus kõigesse mõistlikult. Kuid viimasel ajal on tal tekkinud väga nõme komme - kui üritan sadulat kinni tõmmata, siis tõmbab ta end jubedalt punni. See on kohutavalt halb komme, aga midagi ette ka ei oska võtta.. Olen küll mõelnud pikemate trippide peale, aga ei ole ju mõtet seda teha, kui tegelikku vajadust pole. Samas on mul ka üks veidi pikem sadulavöö, aga see on klapiga... Eks me üritame sellest hädast üle saada. Peale kordetamist läksime koos Marju ja Plastikaga välja natuke jooksma (õigemini küll suksu jooksid). Bats üritas eriti semu olla ja kutsus mutti koos kappama, aga preili ei teinud eriti väljagi. Natuke ikka jooksid ja tutvusid teineteisega, aga siis avastasid nad platsiservas olevad murututid ja pistsid neid mugima. Sel päeval pildistasin mõlemaid ning ka tunnisuksudest sai pilte tehtud üle pika aja. Väga mõnus päev :).
14. aprill ehk täna. Talli ma veel lähen, aga usun, et suuremat trenni ei tee, sest meil tuleb taaskord sadulsepp sadulat üle kaema. Igaks juhuks, äkki on selle põrutusega midagi paigast ära läinud ja samas vaatab uuesti profipilguga sadula üle.
Ning - Palju õnne, Dimur! Paksul ju täna sünnipäev, saab 12 aastat täis. :)
Päris palju on vahepeal juhtunud ja eks ma üritangi siis algusest pihta hakata.
5. aprill olime rõõmsalt trennis ja kuna hobune oli mõned päevad puhkust saanud, siis ka särtsu täis. Aga saime kenasti töötada ja lõpus läks rütm lausa nii toredaks, et hakkasime tulema algul risti ja hiljem sai see väikeseks lattaiaks tõstetud. Ühe korra küll poiss tõmbas terve kupatuse maha (mitte küll poste), aga hiljem oli juba parem. Meil oli seltsis Kharma ja Brenda ning nemad tegid seal rahulikult oma trenni. Jumalale tänu, et ma seal üksi polnud! Nimelt tegime ühe päris normaalse hüppe ära ja suundusime tribüüni poole. Sõitsime ühe nurga kenasti välja, kui järsku teises nurgas tunnen, et hobu vajub alt ära. Ei oska öelda, kas ta libises või sukeldus liiva, aga mäletan, et ta vajus ära vasakule poole. Ja see on ka viimane asi, mida ma mäletan sellest trennist. Paar katkendlikku episoodi tuleb ka vahepealsest meelde, aga käisime tiiru traumapunktist läbi. Kompuuter ja ülevaatus ning õnneks midagi väga hullu lahti ei paistnud olevat. Süsti sain ka. Inimesed suutsin enda ümber kõik ära ehmatada ja muidugi enda ka. Uimane oli ka olla, aga sain ära koju. Muretsesin suksu pärast. Sain teada hiljem, et poiss terve nagu purikas ja ei lonka ega midagi hullu lahti ei paistnud olevat. Minu õnneks. Seega 5 päeva sain puhata ja siis hakkas kõik uue hooga peale. Õnnelikult siiani ja loodan, et ka edaspidi.
12. aprillil pidasime Batsi sünnipäeva. Pisitupsu sai ametlikult 7-aastaseks - päris suur poiss juba. :) Kinkisin talle uued päitsed, 2 tekki, 2 valtrappi ja tagumised kaitsmed. Lisaks sai ta mõnusa hunniku porgandeid. Tema oli igaljuhul rahul. Kodus mugisime sefiiritorti ka, millest küll Bats osa ei saanud, aga usun, et nii on talle parem :D.
13. aprill kordetasin Batsi koos varustusega, et ta ei unustaks seda täitsa ära, et hobuse rõõmupõli ei kesta igavesti. Aga tema suhtus kõigesse mõistlikult. Kuid viimasel ajal on tal tekkinud väga nõme komme - kui üritan sadulat kinni tõmmata, siis tõmbab ta end jubedalt punni. See on kohutavalt halb komme, aga midagi ette ka ei oska võtta.. Olen küll mõelnud pikemate trippide peale, aga ei ole ju mõtet seda teha, kui tegelikku vajadust pole. Samas on mul ka üks veidi pikem sadulavöö, aga see on klapiga... Eks me üritame sellest hädast üle saada. Peale kordetamist läksime koos Marju ja Plastikaga välja natuke jooksma (õigemini küll suksu jooksid). Bats üritas eriti semu olla ja kutsus mutti koos kappama, aga preili ei teinud eriti väljagi. Natuke ikka jooksid ja tutvusid teineteisega, aga siis avastasid nad platsiservas olevad murututid ja pistsid neid mugima. Sel päeval pildistasin mõlemaid ning ka tunnisuksudest sai pilte tehtud üle pika aja. Väga mõnus päev :).
14. aprill ehk täna. Talli ma veel lähen, aga usun, et suuremat trenni ei tee, sest meil tuleb taaskord sadulsepp sadulat üle kaema. Igaks juhuks, äkki on selle põrutusega midagi paigast ära läinud ja samas vaatab uuesti profipilguga sadula üle.
Ning - Palju õnne, Dimur! Paksul ju täna sünnipäev, saab 12 aastat täis. :)
Wednesday, March 23, 2011
23. märts
Milline suurepärane päev :).
Nende sõnadega polegi enda meelest uut blogisissekannet alustanud.
Tänane trenn oli võrreldes eelmistega edasiviivam ning ka harjutused, mida me korda saatsime, olid uued. Kõigepealt, nagu ikka, tavaline ettejalutamine ja sissesoojendus traavi näol. Poiss oli väga mõnus rahulik, kuigi alustasime üle pika aja trenni suures maneežis, kus on ahvatlevad pikad sirged. Aga ei - need meid ei seekord seganud. :):) Siis läksime edasi natuke tõsisemate traaviharjutustega (ei mingeid latte, vaid et hobune lõdvestuks, sõidaks tagant peale ning oleks eest pehme). Pärast väikest mõtlemist saime ilusti mõlemad teineteisele pihta ja koostöö sujus suurepäraselt. Tegime ka väikese soojendusgalopi ja jätkasime traavis. Minu suurimaks ahvatluseks oli püsti pandud neljane peneroll. Seda pole me vist Batsiga eales hüpanud, ka mitte siis, kui poisu tunnis käis. Aga ma mõtlesin, et ei ole kindel, kas me nii tublid oleme ja selleni ka jõuame. Õnneks oli ka pisike üksik herdel, mille leidsime endale tol hetkel jõukohasema olevat. Alustasime sellele lähenemist traavis, siis tuli alati hiidhüpe üle takistuse (no selle kohta on küll niru takistus öelda, aga see selleks..) ning jätkusid ülierutatud hiidgalopisammud. Üritasime nendest sammudest rahulikumad välja võluda, kuid esialgu oli see võimatu. Kuid hiljem kui ta sai aru, mida ma temalt ootasin, siis innukus oli nii suur, et Batsis avaldusid westernilised võimed ning korra oli tunda nn "libisevat peatust". Muidugi polnud see nii võimas, nagu see peaks olema filmides ja vastavalt selleks treenitud suksudel, kuid vähemalt oma 20 cm me pidurdasime ning siis jätkasime lõbusas traavis. Loodan, et poisiklutt endale haiget ei teinud, sest see libisev peatus ei ole tegelikult sugugi mingisugune naljamäng ning ei mõju hobustele just kõige paremini ja säästvamalt. Aga kuna see polnud ette kavatsetud, siis saame äkki andeks. Igaljuhul jäi jutt herdeli juurde. Kuna kõik sujus kenasti ja suksu sai pihta, et hinge pole vaja välja tormata kui ta on ületanud takistuse, siis võtsime oma julgusetükid kokku (tähendab mina võtsin) ning otsustasin seekord suksu suunata penerollile. Bats sattus hirmsasti õhinasse, et saab hüpata, kuid ta ei saanud alguses arugi, et takistusi on kokku 4 ja et need 4 tulevad kõik järjest. Küll ta võimles, aga võimles väga ilusasti ennast sealt välja. Sel hetkel ühines meiega maneežis ka teine suksu Vihor, keda hakati teki alt välja päästma. Kuna esimene penerollhüpe tuli enam-vähem hästi välja, kuid enne neljandat tekkis meil väike puterdus, siis hakkasime tulema ka paranduseks teist korda. Nüüd alles läks Batsile elu sisse. Ta vuras käbedalt takistusele ning viimane hüpe, kuhu oleks pidanud ette mahtuma ka väike samm, läks vaid ühe põrkega ning teisel pool takistust me olimegi. Kuna tempo oli seekord liiga suur, siis mõtlesime ka kolmandat korda tulla, et äkki tuleb sellest natuke parem. Ja õnneks tuligi. Kahjuks küll viimane samm läks samamoodi kaduma, kuid tempo oli kõvasti parem ning sellest meile piisas. Tegime veidi pikema lõputraavi otsa ja jalutasime maha. Trenni lõpus tallis igaks juhuks ka jahendasin veidi suksu jalgu, kuna Batsil on viimasel ajal komme minna koguaeg paiste (ega ta seda küll meelega tee). Aga ennetuse mõttes ja ega see niikuinii ka paha ei tee ning jaladki saavad puhtamaks. :D
Nende sõnadega polegi enda meelest uut blogisissekannet alustanud.
Tänane trenn oli võrreldes eelmistega edasiviivam ning ka harjutused, mida me korda saatsime, olid uued. Kõigepealt, nagu ikka, tavaline ettejalutamine ja sissesoojendus traavi näol. Poiss oli väga mõnus rahulik, kuigi alustasime üle pika aja trenni suures maneežis, kus on ahvatlevad pikad sirged. Aga ei - need meid ei seekord seganud. :):) Siis läksime edasi natuke tõsisemate traaviharjutustega (ei mingeid latte, vaid et hobune lõdvestuks, sõidaks tagant peale ning oleks eest pehme). Pärast väikest mõtlemist saime ilusti mõlemad teineteisele pihta ja koostöö sujus suurepäraselt. Tegime ka väikese soojendusgalopi ja jätkasime traavis. Minu suurimaks ahvatluseks oli püsti pandud neljane peneroll. Seda pole me vist Batsiga eales hüpanud, ka mitte siis, kui poisu tunnis käis. Aga ma mõtlesin, et ei ole kindel, kas me nii tublid oleme ja selleni ka jõuame. Õnneks oli ka pisike üksik herdel, mille leidsime endale tol hetkel jõukohasema olevat. Alustasime sellele lähenemist traavis, siis tuli alati hiidhüpe üle takistuse (no selle kohta on küll niru takistus öelda, aga see selleks..) ning jätkusid ülierutatud hiidgalopisammud. Üritasime nendest sammudest rahulikumad välja võluda, kuid esialgu oli see võimatu. Kuid hiljem kui ta sai aru, mida ma temalt ootasin, siis innukus oli nii suur, et Batsis avaldusid westernilised võimed ning korra oli tunda nn "libisevat peatust". Muidugi polnud see nii võimas, nagu see peaks olema filmides ja vastavalt selleks treenitud suksudel, kuid vähemalt oma 20 cm me pidurdasime ning siis jätkasime lõbusas traavis. Loodan, et poisiklutt endale haiget ei teinud, sest see libisev peatus ei ole tegelikult sugugi mingisugune naljamäng ning ei mõju hobustele just kõige paremini ja säästvamalt. Aga kuna see polnud ette kavatsetud, siis saame äkki andeks. Igaljuhul jäi jutt herdeli juurde. Kuna kõik sujus kenasti ja suksu sai pihta, et hinge pole vaja välja tormata kui ta on ületanud takistuse, siis võtsime oma julgusetükid kokku (tähendab mina võtsin) ning otsustasin seekord suksu suunata penerollile. Bats sattus hirmsasti õhinasse, et saab hüpata, kuid ta ei saanud alguses arugi, et takistusi on kokku 4 ja et need 4 tulevad kõik järjest. Küll ta võimles, aga võimles väga ilusasti ennast sealt välja. Sel hetkel ühines meiega maneežis ka teine suksu Vihor, keda hakati teki alt välja päästma. Kuna esimene penerollhüpe tuli enam-vähem hästi välja, kuid enne neljandat tekkis meil väike puterdus, siis hakkasime tulema ka paranduseks teist korda. Nüüd alles läks Batsile elu sisse. Ta vuras käbedalt takistusele ning viimane hüpe, kuhu oleks pidanud ette mahtuma ka väike samm, läks vaid ühe põrkega ning teisel pool takistust me olimegi. Kuna tempo oli seekord liiga suur, siis mõtlesime ka kolmandat korda tulla, et äkki tuleb sellest natuke parem. Ja õnneks tuligi. Kahjuks küll viimane samm läks samamoodi kaduma, kuid tempo oli kõvasti parem ning sellest meile piisas. Tegime veidi pikema lõputraavi otsa ja jalutasime maha. Trenni lõpus tallis igaks juhuks ka jahendasin veidi suksu jalgu, kuna Batsil on viimasel ajal komme minna koguaeg paiste (ega ta seda küll meelega tee). Aga ennetuse mõttes ja ega see niikuinii ka paha ei tee ning jaladki saavad puhtamaks. :D
Friday, March 18, 2011
18. märts
Oleme endiselt Ihastes.
Batsil jälle uued kingad jalas ning ma olen märganud, et tema kabjad on lõpuks ometi natuke suurema pindalaga, mis rõõmustab mind väga-väga! Kõik tänu meie sepale, kes on teinud vaid head tööd.
Vahepeal olen teinud vaid 2 hüppetrenni kokku - ühe korralikuma (kus maksimaalseks üksiktakistuse kõrguseks jäi ~80-90 cm :D) ning ühe mõne takistuselisega hüppeka. Hüpata meile mõlemale väga meeldib, eriti Batsile, kes läheb nii särtsu täis, kui vaid takistust talle näidata, kuid oleme hetkel nn "niisama-sõitmise-rütmis". Ei ole olnud sobivat hetke hakata hüppamisele rohkem tähelepanu pöörama, sest vahepeal oli Batsil jalg haige. Nii paistes hobujalaga pole küll varem kokku puutunud, aga mida panin tähele, et poiss ei lonkanud õnneks mitte kordagi. Isegi ei hoidnud oma koiba. Kui jalutama läksime, siis algul oli kange, aga mõne aja möödudes läks samm pikaks ja lõdvestunuks. Seega liikumine mõjus suurepäraselt ning ka rohud aitasid hästi kaasa. Ning ka külmendamine.
Suksu on väga mõnus ja rõõmsameele suhtleja. Ning väga temperamentne :D, kuid me loeme selle positiivseks küljeks.
Lisaks käib tal pidev karvavahetus. Võiks öelda juba, et see kestab mitu kuud, vahel hullemini, vahel natuke halastab mulle. Aga tundub, et lõppu sellel ei tule :D. Aga eks me ootame.
Batsil jälle uued kingad jalas ning ma olen märganud, et tema kabjad on lõpuks ometi natuke suurema pindalaga, mis rõõmustab mind väga-väga! Kõik tänu meie sepale, kes on teinud vaid head tööd.
Vahepeal olen teinud vaid 2 hüppetrenni kokku - ühe korralikuma (kus maksimaalseks üksiktakistuse kõrguseks jäi ~80-90 cm :D) ning ühe mõne takistuselisega hüppeka. Hüpata meile mõlemale väga meeldib, eriti Batsile, kes läheb nii särtsu täis, kui vaid takistust talle näidata, kuid oleme hetkel nn "niisama-sõitmise-rütmis". Ei ole olnud sobivat hetke hakata hüppamisele rohkem tähelepanu pöörama, sest vahepeal oli Batsil jalg haige. Nii paistes hobujalaga pole küll varem kokku puutunud, aga mida panin tähele, et poiss ei lonkanud õnneks mitte kordagi. Isegi ei hoidnud oma koiba. Kui jalutama läksime, siis algul oli kange, aga mõne aja möödudes läks samm pikaks ja lõdvestunuks. Seega liikumine mõjus suurepäraselt ning ka rohud aitasid hästi kaasa. Ning ka külmendamine.
Suksu on väga mõnus ja rõõmsameele suhtleja. Ning väga temperamentne :D, kuid me loeme selle positiivseks küljeks.
Lisaks käib tal pidev karvavahetus. Võiks öelda juba, et see kestab mitu kuud, vahel hullemini, vahel natuke halastab mulle. Aga tundub, et lõppu sellel ei tule :D. Aga eks me ootame.
Wednesday, February 2, 2011
2. veebruar
Jällegi on vahe kirjutamisel veidi pikaks veninud, aga lihtsalt pole olnud aega. Eks siis kirjutan oma väärtuslikust uneajast :).
Meil on Batsiga väga hästi klappinud. Pole küll mõnda aega sõitnud, sest väike poni Robi otsustas Batsiga semuks saada ja talle ühe sõbraliku müksu anda, mille tõttu mõnda aega treenigkava pooleli jäi (kuigi meil pole konkreetset kava ;) ). Olen teinud jalutuskäike (maneežis) ja õpetanud Batsile mõningaid lihtsaid häälkäsklusi, millest ta saab suurepäraselt aru. Loomake on ikka väga super. :o)
Täna täitsin ma oma kauaoodatud unistuse. Ma olen alati mõelnud, et kui kunagi on õige aeg, siis tahaks seda proovida, aga ausalt öeldes ma ei kujutanud ettegi, et selleks päevaks sai tänane. Nimelt kui läksin jällegi maneeži plaaniga suksut käe kõrval jalutada ja ka veidi jooksutada, siis hakkasin taas häälkäsklustega tegelema. Siis hakkasin harjutama niisama seljas kõõlumist (minu õnneks oli seal üks tore pukk, ilma milleta poleks ma talle turjani küündinud, sest nagu ükspäev mõõtmistest selgus, on ta turi ~178, kui ta veidi kõõbakalt seisab - ehk kui ta ilusti seisab,siis võib ta olla isegi suurem. Veider on see, et ta tegelikult nii hiiglaslikuna ei mõjugi), nagu hakkaks alles hobust inimese raskusega harjutama. Alguses ei saanud poiss aru, mida ma teen, aga pikapeale harjus ära ja ei vaatanud enam mind justkui opakat. Sel hetkel tuli mul idee, et mis siis, kui lähekski päriselt talle selga. Peale pikki ponnistusi ma sinna jõudsin. Hobu oli väga hea ja rahulik, minu õnneks, sest kui ta oleks otsustanud natuke meelt avaldada, siis ma oleks vägagi kiiresti sealt maha kulgenud, kuna poisi turi on võrreldav Bambuki omaga - kõrge ja kiitsakas. Igaljuhul suutsime me ringi seigelda üllatavalt hästi, kuigi meil polnud ei sadulat ega valjaid, vaid päitsed ja jalutusnöör, ning me pole seda varem harrastanud. Tunne oli SUUREPÄRANE, sest see on asi, mida ma olen alati tahtnud proovida. Eriti rõõmustav oli see, et lõpu poole suutsime juba täiesti ideaalselt mööda ringjoont kõndida. See oli nii positiivne kogemus, kuidagi nii kokkutoov või ühendav (raske leida õiget sõna sellele). Peale seda, kui Batsi seljast maha kargasin, tundsin, et hobusel on veelgi suurem usaldus tekkinud. Ma ei öska öelda miks või kuidas, aga panin tähele tema "follow up" reaktsiooni. Ehk siis tegin suksu jalutusnööri küljest lahti ja lasksin tal minna, kuhu iganes tema soovis, kuid ta järgnes igale poole, kuhu mina läksin. Ma proovisin, kas see ka joostes toimib, ja tõesti toimis, ka tema hakkas järgi jooksma. See oli väga kirjeldamatu tunne.. Nagu oleks hobust hoopis kuidagi teistmoodi mõistnud. Kusjuures taoline asi on juhtunud ka Dimuriga. Kui läksin talle koplisse porgandeid või leiba viima, siis tundsin ka seda, kuid mitte päris nii. Usun, et see tunne ongi iga hobusega erinev ja täiesti unikaalne. Seda on lihtsalt võimatu kirjeldada ja raske sõnadesse panna.
Ma ei saakski kunagi õnnelikum olla, kui praegu, sest mul on parim hobu, keda üks inimene võib tahta. Ka oma vigadega. Aga kõik tema vead ja head teevadki temast nii intrigeeriva, erilise, positiivse ja siira looma!
Meil on Batsiga väga hästi klappinud. Pole küll mõnda aega sõitnud, sest väike poni Robi otsustas Batsiga semuks saada ja talle ühe sõbraliku müksu anda, mille tõttu mõnda aega treenigkava pooleli jäi (kuigi meil pole konkreetset kava ;) ). Olen teinud jalutuskäike (maneežis) ja õpetanud Batsile mõningaid lihtsaid häälkäsklusi, millest ta saab suurepäraselt aru. Loomake on ikka väga super. :o)
Täna täitsin ma oma kauaoodatud unistuse. Ma olen alati mõelnud, et kui kunagi on õige aeg, siis tahaks seda proovida, aga ausalt öeldes ma ei kujutanud ettegi, et selleks päevaks sai tänane. Nimelt kui läksin jällegi maneeži plaaniga suksut käe kõrval jalutada ja ka veidi jooksutada, siis hakkasin taas häälkäsklustega tegelema. Siis hakkasin harjutama niisama seljas kõõlumist (minu õnneks oli seal üks tore pukk, ilma milleta poleks ma talle turjani küündinud, sest nagu ükspäev mõõtmistest selgus, on ta turi ~178, kui ta veidi kõõbakalt seisab - ehk kui ta ilusti seisab,siis võib ta olla isegi suurem. Veider on see, et ta tegelikult nii hiiglaslikuna ei mõjugi), nagu hakkaks alles hobust inimese raskusega harjutama. Alguses ei saanud poiss aru, mida ma teen, aga pikapeale harjus ära ja ei vaatanud enam mind justkui opakat. Sel hetkel tuli mul idee, et mis siis, kui lähekski päriselt talle selga. Peale pikki ponnistusi ma sinna jõudsin. Hobu oli väga hea ja rahulik, minu õnneks, sest kui ta oleks otsustanud natuke meelt avaldada, siis ma oleks vägagi kiiresti sealt maha kulgenud, kuna poisi turi on võrreldav Bambuki omaga - kõrge ja kiitsakas. Igaljuhul suutsime me ringi seigelda üllatavalt hästi, kuigi meil polnud ei sadulat ega valjaid, vaid päitsed ja jalutusnöör, ning me pole seda varem harrastanud. Tunne oli SUUREPÄRANE, sest see on asi, mida ma olen alati tahtnud proovida. Eriti rõõmustav oli see, et lõpu poole suutsime juba täiesti ideaalselt mööda ringjoont kõndida. See oli nii positiivne kogemus, kuidagi nii kokkutoov või ühendav (raske leida õiget sõna sellele). Peale seda, kui Batsi seljast maha kargasin, tundsin, et hobusel on veelgi suurem usaldus tekkinud. Ma ei öska öelda miks või kuidas, aga panin tähele tema "follow up" reaktsiooni. Ehk siis tegin suksu jalutusnööri küljest lahti ja lasksin tal minna, kuhu iganes tema soovis, kuid ta järgnes igale poole, kuhu mina läksin. Ma proovisin, kas see ka joostes toimib, ja tõesti toimis, ka tema hakkas järgi jooksma. See oli väga kirjeldamatu tunne.. Nagu oleks hobust hoopis kuidagi teistmoodi mõistnud. Kusjuures taoline asi on juhtunud ka Dimuriga. Kui läksin talle koplisse porgandeid või leiba viima, siis tundsin ka seda, kuid mitte päris nii. Usun, et see tunne ongi iga hobusega erinev ja täiesti unikaalne. Seda on lihtsalt võimatu kirjeldada ja raske sõnadesse panna.
Ma ei saakski kunagi õnnelikum olla, kui praegu, sest mul on parim hobu, keda üks inimene võib tahta. Ka oma vigadega. Aga kõik tema vead ja head teevadki temast nii intrigeeriva, erilise, positiivse ja siira looma!
Subscribe to:
Posts (Atom)