Algus

Tervist!
Nimelt mõtlesin hakata ka lõpuks oma blogi pidama. Ei tea küll, kas sellest midagi ka välja tuleb, aga eks näis. :D Äkki aja küsimus, kui lõpuks ära harjun.

Igaljuhul oma postitustes hakkan kirjutama oma uuest suksust ja võib-olla ka meenutama natuke "vanasid tegijaid". :) Tahaksin, et mul oleks natuke ülevaatlikum koht, kust ma saan jälgida nii enda muutusi ja arenguid kui ka hobuse omi.
 Uue hobuse ametlik nimi on Akrobats, eestipäraselt Akrobaat, aga mina kutsun teda lihtsalt Batsiks. Ta on 6-aastane ilus kõrb ruunapoiss ning temas on põhiliselt täisverelise veri sees.

Suusõnaliselt sai Bats minu omaks 5. juulil 2010, kuid ametlikult nädal-paar hiljem. Temaga kohtusin ma Ihaste Ratsabaasis - ta oli toodud sinna proovimise eesmärgil. Tunnihobuse iseloomu tal väga pole - ta on ikka rohkem üheinimese hobune. Kuna enne teda sõitsin ühe natukene poolearulise hobusega (lihtsalt oli temaga vähe sõidetud ja kõike uut ta väga kartis ning seetõttu oli temaga veidike raske), siis mõeldi mulle anda proovida vahelduseks ka kedagi rahulikuma närviga. Ja esimesest hetkest, kui ma tema selga sain, ma lihtsalt sulasin sadulasse kinni! See oli hea tunne ja tema seljas tundus olevat maneež ikka väike. :D Ja muidugi teised hobused olid ka kahanenud, nii et oli selline ülim tunne (kindlasti tingitud siiski hobuse kõrgusest :) ).
Ning viimaks 5. august 2010 jõudis Bats siia! Öö elas ta ilusti üle, kuigi ega ma magada väga ei saanud. Ikka oli mure, et kuidas ta tallis hakkama saab ja kas ta mõistab, et jootjast tuleb vesi, kas on piisavalt heina, et öö rahulikult üle elada, kas päike ei hakka liiga vara paistma ja teda härima ning tuhat muret, mis loodetavasti ei muutu tõeks. Aga iseenesest on see tuttav tunne, sest et ~2 aastat tagasi (täpsemalt 28. juuli 2008) tulid minu juurde 2 paksukest (Dimur ja Dilaila, kes küll on tagasi Hiiumaal). Siis oli muretsemist sama palju ja isegi veelgi rohkem, kuna hobused olid rohkem looduse kasvandikud ja me üritasime luua neile samu tingimusi, mis nende eelmises kodus. Seega paksusid ei saanud me talli torgata ja süda valutas öö läbi, et kuidas nad varju all ikka hakkama saavad. Siiani on nendega kõik korras, seetõttu pole nende puhul enam muretsemiseks põhjust. :)
Sellega on algus tehtud ja üritan ikka vahepeal postitusi lisada. ;)