Täna oli üks hirmus väsitav päev.
Bats kolib mõneks ajaks Ihastesse. Täna sai endale boksi ja aknaga sviidi kätte. Tuba on küll väiksem, kui enne, aga tundus talle sobivat. Mul on hea meel. :) Õnneks tal koduvahetamise stressi ei ole siiani tekkinud ja loodan, et ei teki ka. Kahjuks ei jõudnud poissi õhtul uuesti üle kaema minna, aga loodan teda tulevatel päevadel näha. Nii veider tunne on, et ei pea õhtul ja hommikul esimese asjana talli jooksma ja hobusid toitma hakkama. Aga no päris lukseluga ei maksa ka ära harjuda :D.
Terve pikk-pikk õhtu sai veedetud oma tallis, kus me koristasime kambaga, panime vee kinni ja tegelesime nn suurpuhastusega üldiselt. Väga raske ja kurnav, aga see oli niikuinii vaja ära teha. Ja paganama külm on ka õues, -15. Võib-olla polekski nii külm, kui seda närust läbilõikavalt külma tuult poleks.. Aga seda kahjuks soojapuhuriga ära ei peleta. Lõpuks olime kõik läbikülmunud ja kohutavalt väsinud.
Aga loodan, et uus aasta tuleb kõigi jaoks väga hea ja selline nagu seda oodatud :).
Südamlikku ja head uut aastat!
Thursday, December 30, 2010
Monday, December 27, 2010
27. detsember
Nii-nii, jälle üks pikem vahe kirjutamisest sees.
Vahepeal tuletasin Batsile häälkäsklused meelde, mida ta õnneks väga kenasti ka mäletas. Olen tähele pannud, et kui ma talle kordet teen, siis meeldib talle väga oma tagumist otsa kergitada (ja mitte vähe). Parimatel hetkedel lendleb taguots oma 3 meetri kõrgusele probleemivabalt.
Kuna kordetrennidega on nüüd raskusi, sest lumi on nii paks ja erinevalt Batsist pole mina võimeline 1,5 meetrisest lumest lihtsalt läbi jalutama, otsustasime, et peaks otsima parema koha, kus ringi siiberdada. Kui enne saime ilusasti talli kõrval teha nii kordet kui ka tavalist trenni, siis nüüd kolisime trennidega uuesti alla põllule. Paps oli teinud väga laheda ringraja, kus me mõnuga ringi kappasime. Tegelikult oli see küll selline rohkem tilgakujuline ringike ning Batsile see teravam tipp ei meeldinud sugugi. Seal otsustas ta korduvalt, et äkki kui ta demonstreerib uuesti tagaotsa põrgatusi, siis me sinna ei lähe. Aga seekord vedas teda tema terav hobumõistus alt, sest pole ju võimalik teha ringe, jätmata ühe osa sellest sõitmata :D. Niiet ta pidi selle otsaga harjuma. Ja seda ta tegigi. Muidugi kui me üritasime seda teravamat tippu veidi lõigata, siis pidime valli sõitma. Ja proovisimegi - nii kui me olime valli jõudnud, otsustas Bats, et see on nii lõbus ja tegi oma 3 veidrat hüpet teise järgi ja mul ei jäänud muud üle, kui klammerduda tema pikka lakka kinni (jah, pole lakka lõiganud). Ta näeb üldse välja rohkem mammut kui hobune, sest tal on nii mõnus pehme talvekarv. :) Aga trennist edasi. Impulss on tal hea, samm on mõnus pikk (vahest isegi liiga :D) ning energiat on samuti tonnide kaupa. Teda pole võimalik veel täitsa tühjaks sõita. Ja kuna meil oli nii tore koos sõita, siis proovisime ka natuke paksemasse lumme sukelduda. See loitis Batsi nii tulele, et ta kappas hiidhüpetega mööda põldu. Vägev! Ta oleks justkui hüpanud lõputut penerolli järjest :D. Aga siis ma mõtlesin, et prooviks, kas Bats jookseb valli nähes sellest üle või tekib tema mõtetesse hoopis midagi muud. Ja seega proovisingi ja poiss võttis sellise hoo sisse ning põrutas sellest täiesti puhtalt üle (võib arvata, et vall oli ~70-90 cm, aga täpselt ei tea, kuna ei mõõtnud ja Batsi seljast tundub kõik väga väike :D). Bats läks sellest nii põlema, et raske oli saada lausa pidama. Kuna pole ammu midagi hüpetelaadset teinud, siis mõtlesin, et võiks ju mõned "hüpped" veel teha. Sest õnneks ei kujuta lumevallid suurt ohtu - kui hüppab sisse, siis pole hullu või kui läbi jookseb, siis samuti pole midagi häda. Bats oli nagu väike (tegelikult suur) turboreaktiivlennuk, kes vuras seal lõputult ringi. Väga hea, et proovisin talle just täna uut klapiga sadulavööd, sest hiljem vaatasin, et tal oli see veidi ära kribitud, sest ta hüppas ikka tõesti väga püüdlikult. Trenni lõpus oli poiss üsnagi väsinud, kuigi tal ei olnud mingit tahtmist trenni lõpetada. Aga kuna väljas on jahe talveke ja hobune oli selle aja peale juba märg, siis võtsime suuna otse talli poole.
Ja see oleks ka vaja ära mainida, et sepp pani uued rauakesed ja nüüd on meil krifid ka all. Tänu sellele me üldse julgesimegi minna tallist kaugemale.
Pühad möödusid Batsi jaoks rahulikult (ja Robi jaoks ka). Jõuluvana tõi neile hunnik saiu-leibasid-porgandeid. :)
Häid pühi kõigile ja hoidke hobuseid nagu silmaterasid! :)
Vahepeal tuletasin Batsile häälkäsklused meelde, mida ta õnneks väga kenasti ka mäletas. Olen tähele pannud, et kui ma talle kordet teen, siis meeldib talle väga oma tagumist otsa kergitada (ja mitte vähe). Parimatel hetkedel lendleb taguots oma 3 meetri kõrgusele probleemivabalt.
Kuna kordetrennidega on nüüd raskusi, sest lumi on nii paks ja erinevalt Batsist pole mina võimeline 1,5 meetrisest lumest lihtsalt läbi jalutama, otsustasime, et peaks otsima parema koha, kus ringi siiberdada. Kui enne saime ilusasti talli kõrval teha nii kordet kui ka tavalist trenni, siis nüüd kolisime trennidega uuesti alla põllule. Paps oli teinud väga laheda ringraja, kus me mõnuga ringi kappasime. Tegelikult oli see küll selline rohkem tilgakujuline ringike ning Batsile see teravam tipp ei meeldinud sugugi. Seal otsustas ta korduvalt, et äkki kui ta demonstreerib uuesti tagaotsa põrgatusi, siis me sinna ei lähe. Aga seekord vedas teda tema terav hobumõistus alt, sest pole ju võimalik teha ringe, jätmata ühe osa sellest sõitmata :D. Niiet ta pidi selle otsaga harjuma. Ja seda ta tegigi. Muidugi kui me üritasime seda teravamat tippu veidi lõigata, siis pidime valli sõitma. Ja proovisimegi - nii kui me olime valli jõudnud, otsustas Bats, et see on nii lõbus ja tegi oma 3 veidrat hüpet teise järgi ja mul ei jäänud muud üle, kui klammerduda tema pikka lakka kinni (jah, pole lakka lõiganud). Ta näeb üldse välja rohkem mammut kui hobune, sest tal on nii mõnus pehme talvekarv. :) Aga trennist edasi. Impulss on tal hea, samm on mõnus pikk (vahest isegi liiga :D) ning energiat on samuti tonnide kaupa. Teda pole võimalik veel täitsa tühjaks sõita. Ja kuna meil oli nii tore koos sõita, siis proovisime ka natuke paksemasse lumme sukelduda. See loitis Batsi nii tulele, et ta kappas hiidhüpetega mööda põldu. Vägev! Ta oleks justkui hüpanud lõputut penerolli järjest :D. Aga siis ma mõtlesin, et prooviks, kas Bats jookseb valli nähes sellest üle või tekib tema mõtetesse hoopis midagi muud. Ja seega proovisingi ja poiss võttis sellise hoo sisse ning põrutas sellest täiesti puhtalt üle (võib arvata, et vall oli ~70-90 cm, aga täpselt ei tea, kuna ei mõõtnud ja Batsi seljast tundub kõik väga väike :D). Bats läks sellest nii põlema, et raske oli saada lausa pidama. Kuna pole ammu midagi hüpetelaadset teinud, siis mõtlesin, et võiks ju mõned "hüpped" veel teha. Sest õnneks ei kujuta lumevallid suurt ohtu - kui hüppab sisse, siis pole hullu või kui läbi jookseb, siis samuti pole midagi häda. Bats oli nagu väike (tegelikult suur) turboreaktiivlennuk, kes vuras seal lõputult ringi. Väga hea, et proovisin talle just täna uut klapiga sadulavööd, sest hiljem vaatasin, et tal oli see veidi ära kribitud, sest ta hüppas ikka tõesti väga püüdlikult. Trenni lõpus oli poiss üsnagi väsinud, kuigi tal ei olnud mingit tahtmist trenni lõpetada. Aga kuna väljas on jahe talveke ja hobune oli selle aja peale juba märg, siis võtsime suuna otse talli poole.
Ja see oleks ka vaja ära mainida, et sepp pani uued rauakesed ja nüüd on meil krifid ka all. Tänu sellele me üldse julgesimegi minna tallist kaugemale.
Pühad möödusid Batsi jaoks rahulikult (ja Robi jaoks ka). Jõuluvana tõi neile hunnik saiu-leibasid-porgandeid. :)
Häid pühi kõigile ja hoidke hobuseid nagu silmaterasid! :)
Sunday, November 28, 2010
28. november
Hirmus kaua pole kirjutanud. Küll on jäänud aega väheseks ja küll pole olnud inspiratsiooni kirjutamiseks. :D Nüüd võtsin ennast kokku ja panen mõned read jälle kirja.
Vahepealsetest muutustest siis nii palju, et Preester kolis ära. Loodan, et tal on suurepärane hea kodu, sest see hobu on tõesti üks suure hingega loom. Ta jäi väga südamesse ja soovin talle kõike paremat. :)
Vahepeal hakkas Bats uuesti pead kallutama ja paanikas võtsin telefonitoru otsa ka arsti. Täna käis arstionu hobut üle kaemas ja nägi, et Batsil on uued hambad tulemas. Õnneks midagi hullu lahti pole. Ussirohud sai ka antud.
Robil tehti täna hambad ära ja ta oli väga uimane ja tuigerdas ringi. Kui ma tal pärast tekki kohendasin, siis toetus mulle raskelt peale. Ma kartsin, et ta kohe kukub ümber ja jääb hambad irevil põõnama. Seekord jäi siiski püsti. Aga nii väikene pole ta veel varem olnud, tõmbus kohe kokku kuidagi. :D
Jätkuvalt olen ülimalt tänulik oma vanematele, kes on mind nii palju aidanud!
Ja muidugi on ülimalt hea meel, et mul on Bats. Ta on kohe selline mõnus maandaja, kes saab kohe aru, kui mingi mure on. (Kusjuures ma avastasin, et ta oskab seljamassaaži teha oma mokaga :D) Vinge vend!
Vahepealsetest muutustest siis nii palju, et Preester kolis ära. Loodan, et tal on suurepärane hea kodu, sest see hobu on tõesti üks suure hingega loom. Ta jäi väga südamesse ja soovin talle kõike paremat. :)
Vahepeal hakkas Bats uuesti pead kallutama ja paanikas võtsin telefonitoru otsa ka arsti. Täna käis arstionu hobut üle kaemas ja nägi, et Batsil on uued hambad tulemas. Õnneks midagi hullu lahti pole. Ussirohud sai ka antud.
Robil tehti täna hambad ära ja ta oli väga uimane ja tuigerdas ringi. Kui ma tal pärast tekki kohendasin, siis toetus mulle raskelt peale. Ma kartsin, et ta kohe kukub ümber ja jääb hambad irevil põõnama. Seekord jäi siiski püsti. Aga nii väikene pole ta veel varem olnud, tõmbus kohe kokku kuidagi. :D
Jätkuvalt olen ülimalt tänulik oma vanematele, kes on mind nii palju aidanud!
Ja muidugi on ülimalt hea meel, et mul on Bats. Ta on kohe selline mõnus maandaja, kes saab kohe aru, kui mingi mure on. (Kusjuures ma avastasin, et ta oskab seljamassaaži teha oma mokaga :D) Vinge vend!
Thursday, October 14, 2010
14. oktoober
On toimunud mõningad tormilised muutused. :D Nimelt mõneks ajaks peatub meie juures väga vinge täkupoiss Preester. Käitumine on tal siiani olnud eeskujulik (paremgi veel kui Robil :D) - ta pole midagi lõhkunud, on rahulik ja sõbralik. Ja väga ilus. :P Raudjas. :)
Bats sai uued sussid alla ja sibab nendega rõõmsalt ringi. Nüüd saab ta koplis jälle käia, kuna suukorv on tal peas. Näeb küll koomiline välja, aga see on kõik tema huvides. :) Jalahäda on õnneks kõvasti paranenud, hakkab vist ära minema. :)
Tõstsin ka kopli ümber, sest muru hakkas otsa saama ja Robile väga meeldib süüa (kellele hobustest ei meeldiks...). Nüüd on ka Robi vist uue koduga ära harjunud. Vähemalt teab täpselt, kus tema tuba on. Kui toon hobeseid koplist, siis võtan Batsi näppu ja Robi longib meil järgi ja läheb väikese suunamise peale otse oma tuppa. Täkupoiss kahjuks koplis ei käi, aga tundub, et ta tunneb ennast ka boksis päris koduselt.
Nii et eluke siinpool veereb kenasti, ei pea enam Robi pärast muretsema, kui Batsiga sõitma lähen, kuna teisel pool on tal praegu sõber olemas.
Tundus, et on nii palju rääkida, aga jutt tuli lühike. :D Ju siis läksid pooled asjad meelest ära. Kirjutan varsti uuesti. :)
Bats sai uued sussid alla ja sibab nendega rõõmsalt ringi. Nüüd saab ta koplis jälle käia, kuna suukorv on tal peas. Näeb küll koomiline välja, aga see on kõik tema huvides. :) Jalahäda on õnneks kõvasti paranenud, hakkab vist ära minema. :)
Tõstsin ka kopli ümber, sest muru hakkas otsa saama ja Robile väga meeldib süüa (kellele hobustest ei meeldiks...). Nüüd on ka Robi vist uue koduga ära harjunud. Vähemalt teab täpselt, kus tema tuba on. Kui toon hobeseid koplist, siis võtan Batsi näppu ja Robi longib meil järgi ja läheb väikese suunamise peale otse oma tuppa. Täkupoiss kahjuks koplis ei käi, aga tundub, et ta tunneb ennast ka boksis päris koduselt.
Nii et eluke siinpool veereb kenasti, ei pea enam Robi pärast muretsema, kui Batsiga sõitma lähen, kuna teisel pool on tal praegu sõber olemas.
Tundus, et on nii palju rääkida, aga jutt tuli lühike. :D Ju siis läksid pooled asjad meelest ära. Kirjutan varsti uuesti. :)
Monday, October 4, 2010
4. oktoober
Üle pika aja sain 1. oktoober hobusele selga.
Käisin Batsiga maastikul. Leidsin metsaraja, kus pole väga ammu käinud ning mis lõppes tupikuga. Meil oli seal üsna põnev, sest et oli uus koht ja siis ei saanud kohe kuidagi rahulikult jalutada. Edasi suunusime Kabina tiirule. Korraks suutsime möödaminevaid jalakäijaid ehmatada kõrvalehüppega, sest hirmus mürisev hiidauto sõitis meist mööda. Suundusime oma regulaarsele ringile Kabinas. Tagasi tulles ma tõesti ei tea, mis ehmatas Batsi nii jubedalt, aga kui hakkasime üle tee minema, siis ta sooritas hiidhüppe ette ja kargas otse tee kõrval olevale põllule ja pani meeletut turbojooksu. Kui ma oleksin üritanud tema jalgu jälgida, siis arvatavasti poleks ma neid näinud, kuna tempo oli liiga suur. Aga õppisime maastikul ilusasti taandamise ära ja tuletasime meelde mõningaid vanemaid nõkse, mis meelest on länud. :)
2. oktoobril tegime midagi tulevase sadularuumi heaks. Nimelt lammutati sealt üks hirmus vana mold ära, mis võttis üsnagi suure osa ruumist enda alla. Nüüd on nii harjumatu veepumba juurde minna, ruumi tuli juurde. :P Ükspäev tuleb ette võtta ka suurem koristamine. Ning tahtsin tänada VÄGA VÄGA VÄGA Marlenet ja Karli, kes sellel ajal aitasid hobuseid kantseldada! :) Suured muffinid teile (kuigi need pole veel valmis :D).
3. oktoobril käisin Ihastes sõitmas. Alustasin lihtsamate harjutustega. Esialgu ta kergelt võõrastas platsi, kuid saime sellest peale üht-kaht tutvustavat ringi üle. Ta nõudis üsnagi palju tööd, kuid tulemus oli seda vägagi väärt. Nimelt saime teha normaalses tempos galoppi, ilma, et ta oleks niisama peata ringi jooksnud (ülekantud tähenduses ;) ). Ideaalsest galopist on see küll veel üsnagi kaugel, aga vähemalt oli ta enam-vähem mõistlik. Veel tuli meil välja superilus koondtraav, mille kallal olen kõvasti vaeva näinud. Eeldasin, et hopal on hea tuju. :) Kuna trennis läks üsnagi hästi, siis mõtlesin proovida hüpata üht pisikest takistust. Panin abilati ka ette ja tulime paremast jalast. Ei tea, kas see mõjus, et ta pole nii pikalt midagi hüpanud või oli lihtsalt ähmi täis, aga tema arvas, et abilatt + lattaed = okser. Ma valmistusin kenaks väikeseks põrkeks, aga tüüp lendas tohutu varuga oma 5 meetrit vähemalt ettepoole. Peale seda tulin 2 korda traavis sama harjutust. Siis tuli välja probleemitult. Tulin uuesti galopis ja ikka ta kargas mõlemast üle. Võtsime ennast igat võimalikku pidi kokku ja tulime nii nagu oleks pidanud kohe alguses. Ehk siis latt ja lattaed mõlemad eraldi. (Y) Läks hästi õnneks. :) Lõputraavi ajal olid Batsi mõtted igal pool laiali ja sundisin teda veel natuke keskenduma, et ta ennast ikka ära lõdvestaks. Siis jalutasime koju. :)
Käisin Batsiga maastikul. Leidsin metsaraja, kus pole väga ammu käinud ning mis lõppes tupikuga. Meil oli seal üsna põnev, sest et oli uus koht ja siis ei saanud kohe kuidagi rahulikult jalutada. Edasi suunusime Kabina tiirule. Korraks suutsime möödaminevaid jalakäijaid ehmatada kõrvalehüppega, sest hirmus mürisev hiidauto sõitis meist mööda. Suundusime oma regulaarsele ringile Kabinas. Tagasi tulles ma tõesti ei tea, mis ehmatas Batsi nii jubedalt, aga kui hakkasime üle tee minema, siis ta sooritas hiidhüppe ette ja kargas otse tee kõrval olevale põllule ja pani meeletut turbojooksu. Kui ma oleksin üritanud tema jalgu jälgida, siis arvatavasti poleks ma neid näinud, kuna tempo oli liiga suur. Aga õppisime maastikul ilusasti taandamise ära ja tuletasime meelde mõningaid vanemaid nõkse, mis meelest on länud. :)
2. oktoobril tegime midagi tulevase sadularuumi heaks. Nimelt lammutati sealt üks hirmus vana mold ära, mis võttis üsnagi suure osa ruumist enda alla. Nüüd on nii harjumatu veepumba juurde minna, ruumi tuli juurde. :P Ükspäev tuleb ette võtta ka suurem koristamine. Ning tahtsin tänada VÄGA VÄGA VÄGA Marlenet ja Karli, kes sellel ajal aitasid hobuseid kantseldada! :) Suured muffinid teile (kuigi need pole veel valmis :D).
3. oktoobril käisin Ihastes sõitmas. Alustasin lihtsamate harjutustega. Esialgu ta kergelt võõrastas platsi, kuid saime sellest peale üht-kaht tutvustavat ringi üle. Ta nõudis üsnagi palju tööd, kuid tulemus oli seda vägagi väärt. Nimelt saime teha normaalses tempos galoppi, ilma, et ta oleks niisama peata ringi jooksnud (ülekantud tähenduses ;) ). Ideaalsest galopist on see küll veel üsnagi kaugel, aga vähemalt oli ta enam-vähem mõistlik. Veel tuli meil välja superilus koondtraav, mille kallal olen kõvasti vaeva näinud. Eeldasin, et hopal on hea tuju. :) Kuna trennis läks üsnagi hästi, siis mõtlesin proovida hüpata üht pisikest takistust. Panin abilati ka ette ja tulime paremast jalast. Ei tea, kas see mõjus, et ta pole nii pikalt midagi hüpanud või oli lihtsalt ähmi täis, aga tema arvas, et abilatt + lattaed = okser. Ma valmistusin kenaks väikeseks põrkeks, aga tüüp lendas tohutu varuga oma 5 meetrit vähemalt ettepoole. Peale seda tulin 2 korda traavis sama harjutust. Siis tuli välja probleemitult. Tulin uuesti galopis ja ikka ta kargas mõlemast üle. Võtsime ennast igat võimalikku pidi kokku ja tulime nii nagu oleks pidanud kohe alguses. Ehk siis latt ja lattaed mõlemad eraldi. (Y) Läks hästi õnneks. :) Lõputraavi ajal olid Batsi mõtted igal pool laiali ja sundisin teda veel natuke keskenduma, et ta ennast ikka ära lõdvestaks. Siis jalutasime koju. :)
Saturday, September 25, 2010
25. september
Minu rõõmuks on Bats muutunud heatujulisemaks, kui varem. On aru saanud, et isegi siis, kui tallis on ka teine hobune (poni), ei unusta ma teda ära.
Vahepeal murdis Robi ennast koplist välja, sest ta jäi pooleks tunniks üksi õue, aga tänu Primi omanikule ja teistele kahele neiule saime poni kätte. Nimelt oli Primi vist kusagile jalutamas, kui ta leidis Robi nende poole kappamas ja hakkas teda arvatavasti jälgede järgi meie juurde tagasi tooma. Poolele teel saime kokku. Õnneks saime poni tervelt kätte, kuid pool koplit oli ta endaga kaasa haaranud. Hakkas siis pihta kopli taastamine.
Täna käisin üle paganama pika aja sõitmas. Varem polnud lihtsalt võimalik, sest põdesin erinevaid haigusi :D (sellised nõmedused nagu nohu, köha, üleväsimus jm kergemat sorti asjad, mis on lihtsalt kohutavalt vastikud). Bats oli rõõmus ja minule tekkis ka hinge selline soe tunne, et lõpuks siis saime jälle liikuma. Käisime Kabinas ja, oh üllatust, me ei karda enam autosid! Peast oli küll veidike kange, aga see on lubatud, kui põhimõtteliselt nädal aega pole sõitnud. Ja küll me selle ära parandame. :)
Oli väike hirm selle üle, et Robi jääb selleks ajaks täitsa üksi, aga ei olnud tal häda mitte kui midagi, kui me tagasi jõudsime. :) Tubli poni :D.
Kahjuks pole ristikulööve Batsi veel täielikult maha jätnud.
Vahepeal murdis Robi ennast koplist välja, sest ta jäi pooleks tunniks üksi õue, aga tänu Primi omanikule ja teistele kahele neiule saime poni kätte. Nimelt oli Primi vist kusagile jalutamas, kui ta leidis Robi nende poole kappamas ja hakkas teda arvatavasti jälgede järgi meie juurde tagasi tooma. Poolele teel saime kokku. Õnneks saime poni tervelt kätte, kuid pool koplit oli ta endaga kaasa haaranud. Hakkas siis pihta kopli taastamine.
Täna käisin üle paganama pika aja sõitmas. Varem polnud lihtsalt võimalik, sest põdesin erinevaid haigusi :D (sellised nõmedused nagu nohu, köha, üleväsimus jm kergemat sorti asjad, mis on lihtsalt kohutavalt vastikud). Bats oli rõõmus ja minule tekkis ka hinge selline soe tunne, et lõpuks siis saime jälle liikuma. Käisime Kabinas ja, oh üllatust, me ei karda enam autosid! Peast oli küll veidike kange, aga see on lubatud, kui põhimõtteliselt nädal aega pole sõitnud. Ja küll me selle ära parandame. :)
Oli väike hirm selle üle, et Robi jääb selleks ajaks täitsa üksi, aga ei olnud tal häda mitte kui midagi, kui me tagasi jõudsime. :) Tubli poni :D.
Kahjuks pole ristikulööve Batsi veel täielikult maha jätnud.
Saturday, September 18, 2010
18. september
Üle pika aja taas üks postitus.
Bats pole saanud käia koplis juba mõnda aega, kuna tal tekkis ristikulööve. Arvatavasti sellest, et kuna ta käis koplis, kus oli kenasti ristikut ning ka õhtul sai ette natuke värsket muru koos kuiva heinaga. Õnneks tundub, et see hakkab taanduma, kuid värske peale teda niipea lasta ei saa. Meie rõõmuks see mingit longet ei põhjusta, aga sellegipoolest lasen tal rohkem puhata, nii igaks juhuks. Kuid nii palju, kui olen temaga koos sõitnud, on ta näidanud ennast heast küljest. Mõned päevad tagasi tuli meil isegi mõned sammud ilusat koondgaloppi, aga see nõuab rohkem tööd, mida hetkel ma temalt nõuda ei julge. :) Ei ole kiiret ka kusagile. Aga Emajõge ta kardab, ei julge lähemale minna. Ega ma sellega pole väga tegelenudki, nüüd hakkavad ilmad ka üha jahedamaks muutuma. Eks tuleval aastal saa proovida. :)
Vahepeal sai Bats endale uue pisikese sõbra - Robi. Ta elab nüüd mõnda aega Batsi kõrvalboksis. Loodan, et neist saavad ikka head sõbrad, hoolimata sellest, et Robi suutis öösel Batsi boksi üle ujutada ja täna Bats kättemaksuks teda terroriseeris.
Robi on temperamentsem, kui Bats - seda on näha tema käitumisest. Ta traavib rohkem ringi, samal ajal, kui Bats suvatseb võtta 2 kiiremat sammu. See on tõenäoliselt sellest, et Robil on araablase verd sees. :) Aga ilus on ta küll... :P
Täna külastas meid ka Eku, kes pakkus Robile samal ajal seltsi, kui nad koplis olid. Bats ei tohi ju veel rohelist saada...
Bats pole saanud käia koplis juba mõnda aega, kuna tal tekkis ristikulööve. Arvatavasti sellest, et kuna ta käis koplis, kus oli kenasti ristikut ning ka õhtul sai ette natuke värsket muru koos kuiva heinaga. Õnneks tundub, et see hakkab taanduma, kuid värske peale teda niipea lasta ei saa. Meie rõõmuks see mingit longet ei põhjusta, aga sellegipoolest lasen tal rohkem puhata, nii igaks juhuks. Kuid nii palju, kui olen temaga koos sõitnud, on ta näidanud ennast heast küljest. Mõned päevad tagasi tuli meil isegi mõned sammud ilusat koondgaloppi, aga see nõuab rohkem tööd, mida hetkel ma temalt nõuda ei julge. :) Ei ole kiiret ka kusagile. Aga Emajõge ta kardab, ei julge lähemale minna. Ega ma sellega pole väga tegelenudki, nüüd hakkavad ilmad ka üha jahedamaks muutuma. Eks tuleval aastal saa proovida. :)
Vahepeal sai Bats endale uue pisikese sõbra - Robi. Ta elab nüüd mõnda aega Batsi kõrvalboksis. Loodan, et neist saavad ikka head sõbrad, hoolimata sellest, et Robi suutis öösel Batsi boksi üle ujutada ja täna Bats kättemaksuks teda terroriseeris.
Robi on temperamentsem, kui Bats - seda on näha tema käitumisest. Ta traavib rohkem ringi, samal ajal, kui Bats suvatseb võtta 2 kiiremat sammu. See on tõenäoliselt sellest, et Robil on araablase verd sees. :) Aga ilus on ta küll... :P
Täna külastas meid ka Eku, kes pakkus Robile samal ajal seltsi, kui nad koplis olid. Bats ei tohi ju veel rohelist saada...
Tuesday, September 7, 2010
7. september
Pidin küll hobusega viiendal jalutama minema, kuid aja keerulise kulgemise tõttu juhtus see alles 7. septembril ehk siis täna. ;) Aga see oli taaskord väga hea vaheldus.
Jalad on poisil korras. Olen tal ka kapju mitmeid kordi päevas üle kaenud ja probleeme ei paista õnneks olevat. :) Tundus olevat siiski selline pisem haavake.
Läksime täna Kabinasse ning seekord ei valmistanud meile muret ei kraavid ega ka tagant tulevad autod. Autod, mis eest tulid, tundusid küll veidike hirmsad. Täna oli ka selline õnnis päev, kui julgesin esimest korda temaga maastikul galoppi proovida - õõvastavalt hea. Ma kartsin, et äkki võib ta muutuda kergelt kontrollimatuks, kuid seda meie rõõmuks ei juhtunud. Sain tunda tõelist galoppi, mida varem olen kogenud vaid korra, aga mitte Batsil. Hõivasime lageda põllu ja alustasin traaviga. Mõne aja pärast tõusime galopile ja vuhisesime üle põldude. See oli nagu unenäos, niivõrd hea tunne lihtsalt. Ei olnud üldse külm, pigem kergelt palav, aga tänu kiirusele, mis galopiga ilmselgelt kaasneb (;D), puhus karge jahutav tuul näkku. Iga samm, mida Bats võttis muutus üha pikemaks ja lõpus võis ta ühe sammu pikkuseks olla mitmeid ja mitmeid meetreid. Tundus, et ka tema nautis seda, et saab lihtsalt joosta, joosta, joosta...
Jalad on poisil korras. Olen tal ka kapju mitmeid kordi päevas üle kaenud ja probleeme ei paista õnneks olevat. :) Tundus olevat siiski selline pisem haavake.
Läksime täna Kabinasse ning seekord ei valmistanud meile muret ei kraavid ega ka tagant tulevad autod. Autod, mis eest tulid, tundusid küll veidike hirmsad. Täna oli ka selline õnnis päev, kui julgesin esimest korda temaga maastikul galoppi proovida - õõvastavalt hea. Ma kartsin, et äkki võib ta muutuda kergelt kontrollimatuks, kuid seda meie rõõmuks ei juhtunud. Sain tunda tõelist galoppi, mida varem olen kogenud vaid korra, aga mitte Batsil. Hõivasime lageda põllu ja alustasin traaviga. Mõne aja pärast tõusime galopile ja vuhisesime üle põldude. See oli nagu unenäos, niivõrd hea tunne lihtsalt. Ei olnud üldse külm, pigem kergelt palav, aga tänu kiirusele, mis galopiga ilmselgelt kaasneb (;D), puhus karge jahutav tuul näkku. Iga samm, mida Bats võttis muutus üha pikemaks ja lõpus võis ta ühe sammu pikkuseks olla mitmeid ja mitmeid meetreid. Tundus, et ka tema nautis seda, et saab lihtsalt joosta, joosta, joosta...
Saturday, September 4, 2010
4. september
Viimasest postitusest on natuke pikem vahe jäänud, aga lihtsalt pole olnud hetke, et asjade kulgu kirja panna.
Viimane trenn, mis Bats sai, oli 26. augustil. Kuna tal olid suu nurgad katki, siis ei kiusanud ma teda 2 päeva. Lasin suul paraneda ja hakkasin otsima suulisekumme, mille ma õnneks ka leidsin. ;)
Kolmandal päeval hakkasin juba trenni minema, kui avastasin, et hobuke lonkab. Siis nägin, et tal oli kabja sisemine piire katki. Helistasin oma hädas Siibojale, keda ma muidugi esimesel korral kätte ei saanud, kuid peale mõningat proovimist sain mure räägitud. Soovitas haava ära pesta ja kui pole sügav haav, siis rohtu peale panna. Kui on sügav haav, siis tuleb õmmelda.. :O. Õnneks meil piirdus asi esimese variandiga ja mingeid õmblusi polnud tarvis. Tundub, et üsnagi pindmine vigastus õnneks, seega ei midagi hullu. Arvan, et ta astus koplis enda rauaga teisele jalale (äkki ehmatas?), sest see oleks kõige loogilisem variant teistest, mida olen mõelnud. Järgmisel ja ülejärgmisel päeval ma teda koplisse ei lasnud, et ta ei jookseks. Peale paari päeva ootamist läksin poisiga jalutama ja proovisin käe kõrval kerget traavi. Tundus olevat täiesti tip-top. Ka täna, kui ta koplisse lasin, pani traaviga ringi ja ei olnud tal õnneks häda enam midagi. Eks homme saab näha, kuidas tal on, sest siis äkki lähen temaga veidike jalutama. :)
Viimane trenn, mis Bats sai, oli 26. augustil. Kuna tal olid suu nurgad katki, siis ei kiusanud ma teda 2 päeva. Lasin suul paraneda ja hakkasin otsima suulisekumme, mille ma õnneks ka leidsin. ;)
Kolmandal päeval hakkasin juba trenni minema, kui avastasin, et hobuke lonkab. Siis nägin, et tal oli kabja sisemine piire katki. Helistasin oma hädas Siibojale, keda ma muidugi esimesel korral kätte ei saanud, kuid peale mõningat proovimist sain mure räägitud. Soovitas haava ära pesta ja kui pole sügav haav, siis rohtu peale panna. Kui on sügav haav, siis tuleb õmmelda.. :O. Õnneks meil piirdus asi esimese variandiga ja mingeid õmblusi polnud tarvis. Tundub, et üsnagi pindmine vigastus õnneks, seega ei midagi hullu. Arvan, et ta astus koplis enda rauaga teisele jalale (äkki ehmatas?), sest see oleks kõige loogilisem variant teistest, mida olen mõelnud. Järgmisel ja ülejärgmisel päeval ma teda koplisse ei lasnud, et ta ei jookseks. Peale paari päeva ootamist läksin poisiga jalutama ja proovisin käe kõrval kerget traavi. Tundus olevat täiesti tip-top. Ka täna, kui ta koplisse lasin, pani traaviga ringi ja ei olnud tal õnneks häda enam midagi. Eks homme saab näha, kuidas tal on, sest siis äkki lähen temaga veidike jalutama. :)
Monday, August 23, 2010
23. august
Eile käisime natuke pikemat rada pidi maastikul ja külastasime Kabinat tema täies võlus. Mis tuli välja, et Batsile ei meeldi väga liikuvad autod ja kraavid, mida ta peab ületama. Kui auto seisab või kraav on lihtsalt kõrval, siis pole tal neist midagi. Ei mingeid erilisi emotsioone. Kui auto tagant tuleb (või eest), siis sibistab ta palju samme alla ja näitab igati välja, et selline asi talle ei meeldi. Vahepeal aktsepteeris autosid juba täielikult, kui jälle ilmus mingisugune auto, mis talle ei meeldinud. Aga kraavidega sai hoopis rohkem nalja. Lisaks sellele, et ta väga hoolikalt vältis porilompe, hüpates nende eest kas või põõsasse, avastas ta, et kraavid on ületamatult jubedad. Üks nn kraav tuli meile keset metsakest vastu ja seal ees lõime tantsu oma 3 minutit järjest. Ei läinud lihtsalt läbi sealt! Küll kargas madalasse tihnikusse, küll väikesele puule otsa. Kui suutsime kraavi serva seisma jääda, siis kahtlustasin, et äkki on tal plaanis sealt lihtsalt üle hüpata, sest et ta hakkas kahtlaselt koibasid oma kõhu alla koguma (täpselt nagu Dimur tegi). Aga ajades teda edasi, tegi ta 3 suuremat sammu ja oli kraavist läbi. Üsna ilma probleemideta. Läksin korra tagasi ning tulin uuesti sealt üle. Seega 3 korda kokku sai seda kraavi ületatud. Siis suundusime edasi, kui järsku takistas meid üks pisike maaprigu, mis polnud mitte suurem, kui kartulivagu. Seal ees läks meil täpselt sama moodi, kuid õnneks juba lühema ajaga. Mitte ei mõista, mida hirmsat ta sealt leidis. :D Aga ikkagi kokkuvõtteks meie pisikesest matkast võiks öelda, et poiss oli supertubli, sest peab arvestama,et ta tegi seda kõike läbi ihuüksinda ja ega ta muud eriti ju kartnudki. :)
Aga tänasest.
Kuna eile õhtul sai koppel viimaks ilusti püsti ja käima, siis täna hommikul lasin ta esimest korda koplisse. Pistis kohe mugima nii mis hirmus. Kuna läksin tall tagasi boksi koristama (mida oli jube mõnus teha, kui hobune seal samuti ei tatsanud ;D ), siis käisin 110 korda kaemas, kas hobu ikka alles. Hobune oli alles. Ka 110. korral. Tõin ta mõne aja pärast sisse tagasi, et ta ei saaks värske rohu üledoosi. Ta oli ikka väga rahul, et lõpuks koplisse ka sai. Tema rõõm kandus kuidagi üle ka minule, seega võtsin ette kõige jubedama töö - junni sorteerimise. Jõudsin 3 kotikest valmis teha, kui viimaks olin lihtsalt nii kange, et ei jõudnud enam üldse. Siis tulin mõneks ajaks koju tagasi ja pidin varsti uuesti talli minema, sest et meil oli kokku lepitud trenn Annikaga. Vantsisime siis kahekesi Annika juurde kohale ja trenn hakkaski pihta. Kuna seekord sain olla mina pealtvaataja rollis, siis tegin ohtralt pilte (nagu ikka, kui võimalus avaneb). Aga loomaga toimus ikka TÄIELIK muutus! Annika tegi selliseid imesid pisipoisiga, et lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Kui tunni lõpus Annika maha tuli, siis lasi mul ka proovida ja tõesti, tõesti mina ütlen, et tunne oli sama nagu alguses, kui Bats alles tuli. Meenus, miks ma seda looma ikka tõesti nii palju armastan.. See oli väga super, mis muutus temaga oli toimunud. Nüüd on minu ülesanne üritada seda säilitada, sest et see trenn nõudis palju vaeva ja et hobune ikka samasugune edasi püsiks, siis tuleb selleks pingutada.
Ja õhtul sortisin veel 3 junnikotikest. ;)
Ma peaks mainima, et asjad on praegu lihtsalt liiga head, et olla tõsi. :):)
Aga tänasest.
Kuna eile õhtul sai koppel viimaks ilusti püsti ja käima, siis täna hommikul lasin ta esimest korda koplisse. Pistis kohe mugima nii mis hirmus. Kuna läksin tall tagasi boksi koristama (mida oli jube mõnus teha, kui hobune seal samuti ei tatsanud ;D ), siis käisin 110 korda kaemas, kas hobu ikka alles. Hobune oli alles. Ka 110. korral. Tõin ta mõne aja pärast sisse tagasi, et ta ei saaks värske rohu üledoosi. Ta oli ikka väga rahul, et lõpuks koplisse ka sai. Tema rõõm kandus kuidagi üle ka minule, seega võtsin ette kõige jubedama töö - junni sorteerimise. Jõudsin 3 kotikest valmis teha, kui viimaks olin lihtsalt nii kange, et ei jõudnud enam üldse. Siis tulin mõneks ajaks koju tagasi ja pidin varsti uuesti talli minema, sest et meil oli kokku lepitud trenn Annikaga. Vantsisime siis kahekesi Annika juurde kohale ja trenn hakkaski pihta. Kuna seekord sain olla mina pealtvaataja rollis, siis tegin ohtralt pilte (nagu ikka, kui võimalus avaneb). Aga loomaga toimus ikka TÄIELIK muutus! Annika tegi selliseid imesid pisipoisiga, et lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Kui tunni lõpus Annika maha tuli, siis lasi mul ka proovida ja tõesti, tõesti mina ütlen, et tunne oli sama nagu alguses, kui Bats alles tuli. Meenus, miks ma seda looma ikka tõesti nii palju armastan.. See oli väga super, mis muutus temaga oli toimunud. Nüüd on minu ülesanne üritada seda säilitada, sest et see trenn nõudis palju vaeva ja et hobune ikka samasugune edasi püsiks, siis tuleb selleks pingutada.
Ja õhtul sortisin veel 3 junnikotikest. ;)
Ma peaks mainima, et asjad on praegu lihtsalt liiga head, et olla tõsi. :):)
Friday, August 20, 2010
20. august
Nüüdseks on Batsil hambad ka korda tehtud. Praegu laseb valjaid paremini pähe panna. :) Nii hea, et ei pea madistama ja saab probleemivabalt hobusega tegeleda, kartmata, et iga hetk võin talle haiget teha.
Olen saanud tal nüüd 2 korda sadulaga seljas käia - üks kord õnneks ka enda omaga. Nii hea meel on, et sain sadula kätte (kõik tänu Marlenele! ;) ). Kujutasin ette, et hobune on hullem, sest et ta oli ikka pikalt sõitmata, aga ausalt öeldes on ka kehvemini läinud. Ta oli lihtsalt särtsu täis ja välimist ratset ei tunnetanud nii nagu oleks võinud. Aga küll me sellega veel tegeleme. :) Aega õnneks on ja kusagile kiiret pole. Ei ole mingit kindlat kuupäeva, milleks peab saama tip-top korda ja see mulle meeldib - siis ei pea kiirustama. :) Saab võtta rahulikult ja vastavalt hobuse individuaalsusele. :) Ja see mulle meeldib väga!
Aga maastikul on hobune superhea - ei karda eriti ja on tugeva närvisüsteemiga. Kuulab kenasti ja aktsepteerib ratsanikku :).
Pean nüüd minema šokolaadi pugima ;). Muidu saab veel otsa :D!
Olen saanud tal nüüd 2 korda sadulaga seljas käia - üks kord õnneks ka enda omaga. Nii hea meel on, et sain sadula kätte (kõik tänu Marlenele! ;) ). Kujutasin ette, et hobune on hullem, sest et ta oli ikka pikalt sõitmata, aga ausalt öeldes on ka kehvemini läinud. Ta oli lihtsalt särtsu täis ja välimist ratset ei tunnetanud nii nagu oleks võinud. Aga küll me sellega veel tegeleme. :) Aega õnneks on ja kusagile kiiret pole. Ei ole mingit kindlat kuupäeva, milleks peab saama tip-top korda ja see mulle meeldib - siis ei pea kiirustama. :) Saab võtta rahulikult ja vastavalt hobuse individuaalsusele. :) Ja see mulle meeldib väga!
Aga maastikul on hobune superhea - ei karda eriti ja on tugeva närvisüsteemiga. Kuulab kenasti ja aktsepteerib ratsanikku :).
Pean nüüd minema šokolaadi pugima ;). Muidu saab veel otsa :D!
Sunday, August 15, 2010
15. august
Lõpuks siis uus postitus. :)
Meil läheb siin täitsa hästi. See on hea, et hakkab tekkima kerge rutiin. Alguses oli hirm, et äkki seda ei tekigi, sest kõik oli nii uus ja lahtine. Olid küll kõik asjad, mis peaks, enam-vähem tehtud, aga alati oli midagi, mis oli ikka tegemata ja see tekitas ebakindlust. Niiet siit järeldus - rutiin on hea asi :D! Asjad hakkavad taas paika loksuma. :)
Vahepeal on Bats endale ilusad sussid jalga saanud tänu sepp Aadile. :) Bats on rahul ja mina ka. Julgeme rohkem ringi jalutada. Nüüd oleks vaja veel ainult sadul ka kätte saada, siis hakkaksid asjad täiesti laabuma. Endiselt on hobune superhea kordel ja viisakas käekõrval, mis paneb mind siiamaani ikka imestama. :D Täna õhtul, kui käisin tallis, siis vaatasin, et Bats hakkab ka boksis korda hoidma. Hakkab juba aru saama, kus on söök, sinna junni ei tee. Boks oli sisse minnes nii korras, et pani lausa silmi punnitama. Loodan, et see polnud ühekordne rõõm, sest et jube tore oleks junne koristada ikka ühest kohast, mitte nii, et terve boks on neid täis - üks hunnik siin, teine seal ;D.
Ja ehitasime eile ka mõnusa kaeraküna valmis. Õigemini küll isa nägi seda kõikse suuremat vaeva (nagu ikka :)), aga üritasin siiski abis olla koos emaga.
Loodan varsti uue postituse teha ;).
Meil läheb siin täitsa hästi. See on hea, et hakkab tekkima kerge rutiin. Alguses oli hirm, et äkki seda ei tekigi, sest kõik oli nii uus ja lahtine. Olid küll kõik asjad, mis peaks, enam-vähem tehtud, aga alati oli midagi, mis oli ikka tegemata ja see tekitas ebakindlust. Niiet siit järeldus - rutiin on hea asi :D! Asjad hakkavad taas paika loksuma. :)
Vahepeal on Bats endale ilusad sussid jalga saanud tänu sepp Aadile. :) Bats on rahul ja mina ka. Julgeme rohkem ringi jalutada. Nüüd oleks vaja veel ainult sadul ka kätte saada, siis hakkaksid asjad täiesti laabuma. Endiselt on hobune superhea kordel ja viisakas käekõrval, mis paneb mind siiamaani ikka imestama. :D Täna õhtul, kui käisin tallis, siis vaatasin, et Bats hakkab ka boksis korda hoidma. Hakkab juba aru saama, kus on söök, sinna junni ei tee. Boks oli sisse minnes nii korras, et pani lausa silmi punnitama. Loodan, et see polnud ühekordne rõõm, sest et jube tore oleks junne koristada ikka ühest kohast, mitte nii, et terve boks on neid täis - üks hunnik siin, teine seal ;D.
Ja ehitasime eile ka mõnusa kaeraküna valmis. Õigemini küll isa nägi seda kõikse suuremat vaeva (nagu ikka :)), aga üritasin siiski abis olla koos emaga.
Loodan varsti uue postituse teha ;).
Tuesday, August 10, 2010
10. august
Olen üritanud iga päev ärgata varem, et harjuda ise varem ärkama ja et ka hobune harjuks hommikul enam-vähem kindlal ajal hommikusööki saama. Siiani olen jõudnud talli ~9 aegu, kuigi ideaalis võiks see olla nii umbes 6. :D Tundub, et sellest ei tule veel midagi välja, aga pean järjekindlalt ikka edasi ajama, sest kooli ajaks peab kõik toimima justkui kellavärk.
Täna peaks tulema ka Siiboja hobust üle kaema. Batsil on vaja ära teha hambad. Loodan, et ta ikka jõuab, aga kui mitte, siis loodetavasti ikka lähiajal. Sellel nädalal saab rauad ka alla, siis saan hakata temaga rohkem ringi käima ja tõsisemat trenni tegema. Praegu teengi ainult kordet, aga ta toimib kordel nii hästi, et seda on vaid lust jälgida. Tal on häälkäsklused täiesti selged ja ta reageerib üsnagi hästi kõigele. :) Sadul peaks ka varsti tagasi jõudma, seega tundub, et asjad sujuvad päris hästi, kuigi alati võiks ju selliste asjadega ikka kiiremini minna. Ma pole tal nii ammu seljas käinud, et ei teagi enam, mis loom ta on. Vaid nii palju on meeles, kui varem olen temaga tegelenud. Aga õnneks on ta ka käe kõrval tõeline džentelmen ja pole muret, et ta miskipärast ennast lahti kisub või ümbritsevat rahvahordi vigastada võiks. Ühesõnaga igati normaalne ja hästi kasvataud loom. :D
Täna peaks tulema ka Siiboja hobust üle kaema. Batsil on vaja ära teha hambad. Loodan, et ta ikka jõuab, aga kui mitte, siis loodetavasti ikka lähiajal. Sellel nädalal saab rauad ka alla, siis saan hakata temaga rohkem ringi käima ja tõsisemat trenni tegema. Praegu teengi ainult kordet, aga ta toimib kordel nii hästi, et seda on vaid lust jälgida. Tal on häälkäsklused täiesti selged ja ta reageerib üsnagi hästi kõigele. :) Sadul peaks ka varsti tagasi jõudma, seega tundub, et asjad sujuvad päris hästi, kuigi alati võiks ju selliste asjadega ikka kiiremini minna. Ma pole tal nii ammu seljas käinud, et ei teagi enam, mis loom ta on. Vaid nii palju on meeles, kui varem olen temaga tegelenud. Aga õnneks on ta ka käe kõrval tõeline džentelmen ja pole muret, et ta miskipärast ennast lahti kisub või ümbritsevat rahvahordi vigastada võiks. Ühesõnaga igati normaalne ja hästi kasvataud loom. :D
Friday, August 6, 2010
Algus
Tervist!
Nimelt mõtlesin hakata ka lõpuks oma blogi pidama. Ei tea küll, kas sellest midagi ka välja tuleb, aga eks näis. :D Äkki aja küsimus, kui lõpuks ära harjun.
Igaljuhul oma postitustes hakkan kirjutama oma uuest suksust ja võib-olla ka meenutama natuke "vanasid tegijaid". :) Tahaksin, et mul oleks natuke ülevaatlikum koht, kust ma saan jälgida nii enda muutusi ja arenguid kui ka hobuse omi.
Uue hobuse ametlik nimi on Akrobats, eestipäraselt Akrobaat, aga mina kutsun teda lihtsalt Batsiks. Ta on 6-aastane ilus kõrb ruunapoiss ning temas on põhiliselt täisverelise veri sees.
Suusõnaliselt sai Bats minu omaks 5. juulil 2010, kuid ametlikult nädal-paar hiljem. Temaga kohtusin ma Ihaste Ratsabaasis - ta oli toodud sinna proovimise eesmärgil. Tunnihobuse iseloomu tal väga pole - ta on ikka rohkem üheinimese hobune. Kuna enne teda sõitsin ühe natukene poolearulise hobusega (lihtsalt oli temaga vähe sõidetud ja kõike uut ta väga kartis ning seetõttu oli temaga veidike raske), siis mõeldi mulle anda proovida vahelduseks ka kedagi rahulikuma närviga. Ja esimesest hetkest, kui ma tema selga sain, ma lihtsalt sulasin sadulasse kinni! See oli hea tunne ja tema seljas tundus olevat maneež ikka väike. :D Ja muidugi teised hobused olid ka kahanenud, nii et oli selline ülim tunne (kindlasti tingitud siiski hobuse kõrgusest :) ).
Ning viimaks 5. august 2010 jõudis Bats siia! Öö elas ta ilusti üle, kuigi ega ma magada väga ei saanud. Ikka oli mure, et kuidas ta tallis hakkama saab ja kas ta mõistab, et jootjast tuleb vesi, kas on piisavalt heina, et öö rahulikult üle elada, kas päike ei hakka liiga vara paistma ja teda härima ning tuhat muret, mis loodetavasti ei muutu tõeks. Aga iseenesest on see tuttav tunne, sest et ~2 aastat tagasi (täpsemalt 28. juuli 2008) tulid minu juurde 2 paksukest (Dimur ja Dilaila, kes küll on tagasi Hiiumaal). Siis oli muretsemist sama palju ja isegi veelgi rohkem, kuna hobused olid rohkem looduse kasvandikud ja me üritasime luua neile samu tingimusi, mis nende eelmises kodus. Seega paksusid ei saanud me talli torgata ja süda valutas öö läbi, et kuidas nad varju all ikka hakkama saavad. Siiani on nendega kõik korras, seetõttu pole nende puhul enam muretsemiseks põhjust. :)
Sellega on algus tehtud ja üritan ikka vahepeal postitusi lisada. ;)
Nimelt mõtlesin hakata ka lõpuks oma blogi pidama. Ei tea küll, kas sellest midagi ka välja tuleb, aga eks näis. :D Äkki aja küsimus, kui lõpuks ära harjun.
Igaljuhul oma postitustes hakkan kirjutama oma uuest suksust ja võib-olla ka meenutama natuke "vanasid tegijaid". :) Tahaksin, et mul oleks natuke ülevaatlikum koht, kust ma saan jälgida nii enda muutusi ja arenguid kui ka hobuse omi.
Uue hobuse ametlik nimi on Akrobats, eestipäraselt Akrobaat, aga mina kutsun teda lihtsalt Batsiks. Ta on 6-aastane ilus kõrb ruunapoiss ning temas on põhiliselt täisverelise veri sees.
Suusõnaliselt sai Bats minu omaks 5. juulil 2010, kuid ametlikult nädal-paar hiljem. Temaga kohtusin ma Ihaste Ratsabaasis - ta oli toodud sinna proovimise eesmärgil. Tunnihobuse iseloomu tal väga pole - ta on ikka rohkem üheinimese hobune. Kuna enne teda sõitsin ühe natukene poolearulise hobusega (lihtsalt oli temaga vähe sõidetud ja kõike uut ta väga kartis ning seetõttu oli temaga veidike raske), siis mõeldi mulle anda proovida vahelduseks ka kedagi rahulikuma närviga. Ja esimesest hetkest, kui ma tema selga sain, ma lihtsalt sulasin sadulasse kinni! See oli hea tunne ja tema seljas tundus olevat maneež ikka väike. :D Ja muidugi teised hobused olid ka kahanenud, nii et oli selline ülim tunne (kindlasti tingitud siiski hobuse kõrgusest :) ).
Ning viimaks 5. august 2010 jõudis Bats siia! Öö elas ta ilusti üle, kuigi ega ma magada väga ei saanud. Ikka oli mure, et kuidas ta tallis hakkama saab ja kas ta mõistab, et jootjast tuleb vesi, kas on piisavalt heina, et öö rahulikult üle elada, kas päike ei hakka liiga vara paistma ja teda härima ning tuhat muret, mis loodetavasti ei muutu tõeks. Aga iseenesest on see tuttav tunne, sest et ~2 aastat tagasi (täpsemalt 28. juuli 2008) tulid minu juurde 2 paksukest (Dimur ja Dilaila, kes küll on tagasi Hiiumaal). Siis oli muretsemist sama palju ja isegi veelgi rohkem, kuna hobused olid rohkem looduse kasvandikud ja me üritasime luua neile samu tingimusi, mis nende eelmises kodus. Seega paksusid ei saanud me talli torgata ja süda valutas öö läbi, et kuidas nad varju all ikka hakkama saavad. Siiani on nendega kõik korras, seetõttu pole nende puhul enam muretsemiseks põhjust. :)
Sellega on algus tehtud ja üritan ikka vahepeal postitusi lisada. ;)
Subscribe to:
Posts (Atom)