23. märts

Milline suurepärane päev :).
Nende sõnadega polegi enda meelest uut blogisissekannet alustanud.
Tänane trenn oli võrreldes eelmistega edasiviivam ning ka harjutused, mida me korda saatsime, olid uued. Kõigepealt, nagu ikka, tavaline ettejalutamine ja sissesoojendus traavi näol. Poiss oli väga mõnus rahulik, kuigi alustasime üle pika aja trenni suures maneežis, kus on ahvatlevad pikad sirged. Aga ei - need meid ei seekord seganud. :):) Siis läksime edasi natuke tõsisemate traaviharjutustega (ei mingeid latte, vaid et hobune lõdvestuks, sõidaks tagant peale ning oleks eest pehme). Pärast väikest mõtlemist saime ilusti mõlemad teineteisele pihta ja koostöö sujus suurepäraselt. Tegime ka väikese soojendusgalopi ja jätkasime traavis. Minu suurimaks ahvatluseks oli püsti pandud neljane peneroll. Seda pole me vist Batsiga eales hüpanud, ka mitte siis, kui poisu tunnis käis. Aga ma mõtlesin, et ei ole kindel, kas me nii tublid oleme ja selleni ka jõuame. Õnneks oli ka pisike üksik herdel, mille leidsime endale tol hetkel jõukohasema olevat. Alustasime sellele lähenemist traavis, siis tuli alati hiidhüpe üle takistuse (no selle kohta on küll niru takistus öelda, aga see selleks..) ning jätkusid ülierutatud hiidgalopisammud. Üritasime nendest sammudest rahulikumad välja võluda, kuid esialgu oli see võimatu. Kuid hiljem kui ta sai aru, mida ma temalt ootasin, siis innukus oli nii suur, et Batsis avaldusid westernilised võimed ning korra oli tunda nn "libisevat peatust". Muidugi polnud see nii võimas, nagu see peaks olema filmides ja vastavalt selleks treenitud suksudel, kuid vähemalt oma 20 cm me pidurdasime ning siis jätkasime lõbusas traavis. Loodan, et poisiklutt endale haiget ei teinud, sest see libisev peatus ei ole tegelikult sugugi mingisugune naljamäng ning ei mõju hobustele just kõige paremini ja säästvamalt. Aga kuna see polnud ette kavatsetud, siis saame äkki andeks. Igaljuhul jäi jutt herdeli juurde. Kuna kõik sujus kenasti ja suksu sai pihta, et hinge pole vaja välja tormata kui ta on ületanud takistuse, siis võtsime oma julgusetükid kokku (tähendab mina võtsin) ning otsustasin seekord suksu suunata penerollile. Bats sattus hirmsasti õhinasse, et saab hüpata, kuid ta ei saanud alguses arugi, et takistusi on kokku 4 ja et need 4 tulevad kõik järjest. Küll ta võimles, aga võimles väga ilusasti ennast sealt välja. Sel hetkel ühines meiega maneežis ka teine suksu Vihor, keda hakati teki alt välja päästma. Kuna esimene penerollhüpe tuli enam-vähem hästi välja, kuid enne neljandat tekkis meil väike puterdus, siis hakkasime tulema ka paranduseks teist korda. Nüüd alles läks Batsile elu sisse. Ta vuras käbedalt takistusele ning viimane hüpe, kuhu oleks pidanud ette mahtuma ka väike samm, läks vaid ühe põrkega ning teisel pool takistust me olimegi. Kuna tempo oli seekord liiga suur, siis mõtlesime ka kolmandat korda tulla, et äkki tuleb sellest natuke parem. Ja õnneks tuligi. Kahjuks küll viimane samm läks samamoodi kaduma, kuid tempo oli kõvasti parem ning sellest meile piisas. Tegime veidi pikema lõputraavi otsa ja jalutasime maha. Trenni lõpus tallis igaks juhuks ka jahendasin veidi suksu jalgu, kuna Batsil on viimasel ajal komme minna koguaeg paiste (ega ta seda küll meelega tee). Aga ennetuse mõttes ja ega see niikuinii ka paha ei tee ning jaladki saavad puhtamaks. :D

18. märts

Oleme endiselt Ihastes.
Batsil jälle uued kingad jalas ning ma olen märganud, et tema kabjad on lõpuks ometi natuke suurema pindalaga, mis rõõmustab mind väga-väga! Kõik tänu meie sepale, kes on teinud vaid head tööd.
Vahepeal olen teinud vaid 2 hüppetrenni kokku - ühe korralikuma (kus maksimaalseks üksiktakistuse kõrguseks jäi ~80-90 cm :D) ning ühe mõne takistuselisega hüppeka. Hüpata meile mõlemale väga meeldib, eriti Batsile, kes läheb nii särtsu täis, kui vaid takistust talle näidata, kuid oleme hetkel nn "niisama-sõitmise-rütmis". Ei ole olnud sobivat hetke hakata hüppamisele rohkem tähelepanu pöörama, sest vahepeal oli Batsil jalg haige. Nii paistes hobujalaga pole küll varem kokku puutunud, aga mida panin tähele, et poiss ei lonkanud õnneks mitte kordagi. Isegi ei hoidnud oma koiba. Kui jalutama läksime, siis algul oli kange, aga mõne aja möödudes läks samm pikaks ja lõdvestunuks. Seega liikumine mõjus suurepäraselt ning ka rohud aitasid hästi kaasa. Ning ka külmendamine.
Suksu on väga mõnus ja rõõmsameele suhtleja. Ning väga temperamentne :D, kuid me loeme selle positiivseks küljeks.
Lisaks käib tal pidev karvavahetus. Võiks öelda juba, et see kestab mitu kuud, vahel hullemini, vahel natuke halastab mulle. Aga tundub, et lõppu sellel ei tule :D. Aga eks me ootame.