27. detsember

Nii-nii, jälle üks pikem vahe kirjutamisest sees.
Vahepeal tuletasin Batsile häälkäsklused meelde, mida ta õnneks väga kenasti ka mäletas. Olen tähele pannud, et kui ma talle kordet teen, siis meeldib talle väga oma tagumist otsa kergitada (ja mitte vähe). Parimatel hetkedel lendleb taguots oma 3 meetri kõrgusele probleemivabalt.
Kuna kordetrennidega on nüüd raskusi, sest lumi on nii paks ja erinevalt Batsist pole mina võimeline 1,5 meetrisest lumest lihtsalt läbi jalutama, otsustasime, et peaks otsima parema koha, kus ringi siiberdada. Kui enne saime ilusasti talli kõrval teha nii kordet kui ka tavalist trenni, siis nüüd kolisime trennidega uuesti alla põllule. Paps oli teinud väga laheda ringraja, kus me mõnuga ringi kappasime. Tegelikult oli see küll selline rohkem tilgakujuline ringike ning Batsile see teravam tipp ei meeldinud sugugi. Seal otsustas ta korduvalt, et äkki kui ta demonstreerib uuesti tagaotsa põrgatusi, siis me sinna ei lähe. Aga seekord vedas teda tema terav hobumõistus alt, sest pole ju võimalik teha ringe, jätmata ühe osa sellest sõitmata :D. Niiet ta pidi selle otsaga harjuma. Ja seda ta tegigi. Muidugi kui me üritasime seda teravamat tippu veidi lõigata, siis pidime valli sõitma. Ja proovisimegi - nii kui me olime valli jõudnud, otsustas Bats, et see on nii lõbus ja tegi oma 3 veidrat hüpet teise järgi ja mul ei jäänud muud üle, kui klammerduda tema pikka lakka kinni (jah, pole lakka lõiganud). Ta näeb üldse välja rohkem mammut kui hobune, sest tal on nii mõnus pehme talvekarv. :)  Aga trennist edasi. Impulss on tal hea, samm on mõnus pikk (vahest isegi liiga :D) ning energiat on samuti tonnide kaupa. Teda pole võimalik veel täitsa tühjaks sõita. Ja kuna meil oli nii tore koos sõita, siis proovisime ka natuke paksemasse lumme sukelduda. See loitis Batsi nii tulele, et ta kappas hiidhüpetega mööda põldu. Vägev! Ta oleks justkui hüpanud lõputut penerolli järjest :D. Aga siis ma mõtlesin, et prooviks, kas Bats jookseb valli nähes sellest üle või tekib tema mõtetesse hoopis midagi muud. Ja seega proovisingi ja poiss võttis sellise hoo sisse ning põrutas sellest täiesti puhtalt üle (võib arvata, et vall oli ~70-90 cm, aga täpselt ei tea, kuna ei mõõtnud ja Batsi seljast tundub kõik väga väike :D). Bats läks sellest nii põlema, et raske oli saada lausa pidama. Kuna pole ammu midagi hüpetelaadset teinud, siis mõtlesin, et võiks ju mõned "hüpped" veel teha. Sest õnneks ei kujuta lumevallid suurt ohtu - kui hüppab sisse, siis pole hullu või kui läbi jookseb, siis samuti pole midagi häda. Bats oli nagu väike (tegelikult suur) turboreaktiivlennuk, kes vuras seal lõputult ringi. Väga hea, et proovisin talle just täna uut klapiga sadulavööd, sest hiljem vaatasin, et tal oli see veidi ära kribitud, sest ta hüppas ikka tõesti väga püüdlikult. Trenni lõpus oli poiss üsnagi väsinud, kuigi tal ei olnud mingit tahtmist trenni lõpetada. Aga kuna väljas on jahe talveke ja hobune oli selle aja peale juba märg, siis võtsime suuna otse talli poole.
Ja see oleks ka vaja ära mainida, et sepp pani uued rauakesed ja nüüd on meil krifid ka all. Tänu sellele me üldse julgesimegi minna tallist kaugemale.
Pühad möödusid Batsi jaoks rahulikult (ja Robi jaoks ka). Jõuluvana tõi neile hunnik saiu-leibasid-porgandeid. :)
Häid pühi kõigile ja hoidke hobuseid nagu silmaterasid! :)