2. veebruar

Jällegi on vahe kirjutamisel veidi pikaks veninud, aga lihtsalt pole olnud aega. Eks siis kirjutan oma väärtuslikust uneajast :).
Meil on Batsiga väga hästi klappinud. Pole küll mõnda aega sõitnud, sest väike poni Robi otsustas Batsiga semuks saada ja talle ühe sõbraliku müksu anda, mille tõttu mõnda aega treenigkava pooleli jäi (kuigi meil pole konkreetset kava ;) ). Olen teinud jalutuskäike (maneežis) ja õpetanud Batsile mõningaid lihtsaid häälkäsklusi, millest ta saab suurepäraselt aru. Loomake on ikka väga super. :o)
Täna täitsin ma oma kauaoodatud unistuse. Ma olen alati mõelnud, et kui kunagi on õige aeg, siis tahaks seda proovida, aga ausalt öeldes ma ei kujutanud ettegi, et selleks päevaks sai tänane. Nimelt kui läksin jällegi maneeži plaaniga suksut käe kõrval jalutada ja ka veidi jooksutada, siis hakkasin taas häälkäsklustega tegelema. Siis hakkasin harjutama niisama seljas kõõlumist (minu õnneks oli seal üks tore pukk, ilma milleta poleks ma talle turjani küündinud, sest nagu ükspäev mõõtmistest selgus, on ta turi ~178, kui ta veidi kõõbakalt seisab - ehk kui ta ilusti seisab,siis võib ta olla isegi suurem. Veider on see, et ta tegelikult nii hiiglaslikuna ei mõjugi), nagu hakkaks alles hobust inimese raskusega harjutama. Alguses ei saanud poiss aru, mida ma teen, aga pikapeale harjus ära ja ei vaatanud enam mind justkui opakat. Sel hetkel tuli mul idee, et mis siis, kui lähekski päriselt talle selga. Peale pikki ponnistusi ma sinna jõudsin. Hobu oli väga hea ja rahulik, minu õnneks, sest kui ta oleks otsustanud natuke meelt avaldada, siis ma oleks vägagi kiiresti sealt maha kulgenud, kuna poisi turi on võrreldav Bambuki omaga - kõrge ja kiitsakas. Igaljuhul suutsime me ringi seigelda üllatavalt hästi, kuigi meil polnud ei sadulat ega valjaid, vaid päitsed ja jalutusnöör, ning me pole seda varem harrastanud. Tunne oli SUUREPÄRANE, sest see on asi, mida ma olen alati tahtnud proovida. Eriti rõõmustav oli see, et lõpu poole suutsime juba täiesti ideaalselt mööda ringjoont kõndida. See oli nii positiivne kogemus, kuidagi nii kokkutoov või ühendav (raske leida õiget sõna sellele). Peale seda, kui Batsi seljast maha kargasin, tundsin, et hobusel on veelgi suurem usaldus tekkinud. Ma ei öska öelda miks või kuidas, aga panin tähele tema "follow up" reaktsiooni. Ehk siis tegin suksu jalutusnööri küljest lahti ja lasksin tal minna, kuhu iganes tema soovis, kuid ta järgnes igale poole, kuhu mina läksin. Ma proovisin, kas see ka joostes toimib, ja tõesti toimis, ka tema hakkas järgi jooksma. See oli väga kirjeldamatu tunne.. Nagu oleks hobust hoopis kuidagi teistmoodi mõistnud. Kusjuures taoline asi on juhtunud ka Dimuriga. Kui läksin talle koplisse porgandeid või leiba viima, siis tundsin ka seda, kuid mitte päris nii. Usun, et see tunne ongi iga hobusega erinev ja täiesti unikaalne. Seda on lihtsalt võimatu kirjeldada ja raske sõnadesse panna.
Ma ei saakski kunagi õnnelikum olla, kui praegu, sest mul on parim hobu, keda üks inimene võib tahta. Ka oma vigadega. Aga kõik tema vead ja head teevadki temast nii intrigeeriva, erilise, positiivse ja siira looma!