18. juuli

Hobused on teineteisega nüüdseks vist küll täielikult ära harjunud. On küll ka poistevahelist kaklust, aga loodetavasti jääb see rohkem ikka poistevaheliseks mänguks. Eile õhtul käisin neid sisse laskmas ja nägin, et Bats oli ka peksa saanud - näo pealt ja rinnakult. Ei tundunud olevat küll mingi hirmus haav, aga nüüdseks olen ka selliste haavade puhul muutunud väga skeptiliseks. Kindlasti jälgin neid mõlemaid hoolega, et ei tekiks sama mure, mis juhtus jalaga mõni aeg tagasi. Olen rohekm kui kindel, et Bats läks ise seda koslepit nõudma. Ta käib ja nühib koguaeg teise hobuse nina all ja muidugi üks hetk viskab Dzuranol üle ja ta annab teada, mis ta asjast arvab. Aga tundub, et see on asi, millest Bats ei võta üldse õppust.
Tehtud said vahepeal kabjad, kuid imelik on, et seekord oli Bats kohutavalt halb, kui sepp kapju tegi. Ta koguaeg õõtsutas end, siples ja kiskus jalgu ära, seega tegi elu sepale väga raskeks. Aga oleme nüüd sellevõrra rohkem harjutanud ka jalgade hoidmist. Eks näis, kuidas sellega tulevikus kulgeb. Ka arst käis vahepeal - ära said hambad, vaktsiin ja ussirohi. Siis oli Bats viisakam, kuid arvestades seda, et talle oli rahustisüst tehtud, siis seda ei saaks kahjuks panna tema viisakate käitumismaneeride arvele vaid puhtalt meditsiini mõjule.

Kui me esimest korda koos Dzuranoga jalutama läksime, siis proovisime, kas kumbki hobudest oleks nõus minema jalgupidi vette. Siiani pole see Batsiga õnnestunud, sest ta kardab vett nagu mõni tuld. Kahjuks tookord jäi see tegemata, sest lähim kontakt veega oli 3 meetri kauguselt seda hirmuga silmitseda. Kuid eile käisime uuesti. Esialgu tegime Kabina tiiru. Sinna minnes oli Bats tubli, aga tagasi tulles hakkas jobutama. Päris korralikult vahel. Aga kui lollihood möödusid, siis oli ta päris mõnus kaaslane. :) Igaljuhul, jõudsime tagasi sinna veekogu äärde, kuhu me ka eelmine kord üritasime minna ning algus oli samasugune. Küll saime aga ~2 meetri lähedusse, seega 1 meeter võitu. Kuna tal polnud mingisugust kavatsust üksinda vette minna (Dzurano oli põgenenud veelgi kaugemale), siis mõtlesin proovida Batsi käe kõrval vette viia. Algul kahtles ja kõhkles nii kuis jaksas, aga hakkas tasakesi veele lähenema. Hetkeks oli tal üks kabi juba ka vees. Siis järgnes teine kabi natuke kaugemale ja ta mõistis, et vesi polegi nii koletu, kui ta siiani oli arvanud. Mina olin kuni puusadeni märg, aga temal olid vähemalt kõik jalad vees. Seal läheb jube kiiresti sügavaks, seega ei hakanud esimene kord kohe hobust traumatiseerima. Aga ta oli supertubli selle koha pealt. Väga armas temast, et ta usaldas tulla vette. Ilmselt nägi ta, et kui ma juba vees olen ja midagi muutunud pole (see tähendab, et endiselt sikutan teda edasi), siis mõtles ta ka proovida. Kui välja tulime, siis raskustega üritasin end talle selga vinnata, sest lisaks sellele, et ta nii paganama kõrge on, olin ma ka läbi vettinud ja veerandi võrra raskem. Kui see katsumus möödus, siis proovisin, kas poisu läheb ka vette nii, et ma ei pea ise kõrval müttama. Ta oli väga suurtes kahtlustes ja vesi tundus korra juba jälle täiesti hirmus. Aga kuna mina, vana närakas, ei jätnud hobust enne rahule kui ta vees kössitas, siis pidi ta ju sinna ka minema. Talle hakkas isegi meeldima, korra kahtlustasin, et ega ta ometi end sinna sisse ei viska, sest jalg hakkas tal kahtlaselt hoogsasti vett pritsima, aga õnneks see julgustükk jäi tal seekord tegemata. Eks me proovi ikka uuesti seal käia ja äkki varsti saame juba ka kõhuni vette mindud. :)